From the very beginning - New York

Olen juba pikka aega mõelnud, et peaks uuesti blogima hakkama. Iga päev juhtub siin midagi põnevat ja tänasest peale proovin hakata siia miskit igapäevaselt postitama.

Kuna siin on hetkel kell 1 am ja homme on minek Coney Islandi lõbustusparki, siis postitan teile siia blogi, mida ma ei ole siiani avaldanud kuid mis on tehtud minu teisel New York'i nädalal.

Praeguseks olen ma New York Citys elanud juba peaaegu poolteist kuud ... aeg läheb ikka jube kiiresti


**********

Olen New York’is tänaseks elanud täpselt kolmteist päeva. Reis siia kulges üllatavalt rahulikult. Asjade pakkimine jäi harjumuse kohaselt viimasele hetkele. Proovisin Eestist kaasa võtta nii vähe riideid kui võimalik kuna eelnev USA kogemus näitas, et tagasi tulles on kohvris palju vaba ruumi vaja uute riiete jaoks. See-eest pakkisin kaasa kõiksugust head söögipoolist, mida siinpool ookeani ei leidu näiteks päts tumedat leiba, terve kilekotitäis kohukesi ja Vitamin Well viitamiinijook.

Eelmisel korral New York’is olles otsisin praktiliselt igast poest kuivshampooni, mis ka tegelikult töötaks ja ei jätaks juukseid peale kasutamist ebameeldivaks – mu otsingud ei kandnud vilja. Seekord olin targem ja varusin suveks kaasa paar pudelit Batiste kuivshampooni, mis esiteks muudab juuksed koheselt värskeks ja puhtaks ning ei jäta juustesse peale kasutamist ebameeldivat tunnet.

USA’sse jõudes oli ilm soe ja oldschool rongiga Manhattanile jõudmine läks edukalt.

Mõned päevad enne ärasõitu saime tüdrukutega (kolm tüdrukut ja mina, kellega plaanisime NY’s ühist elamist otsida) kinnituse, et kellegi tuttava tuttav kolib parajasti Brooklynis kellegi korterist välja ja me saame neljakesi sinna tema asemel elama minna. See oli väga suureks kergenduseks kuna neli päeva enne lendu polnud mul veel õrna aimugi kus ma isegi oma esimese öö veedan. Asjade kokkulangemise tõttu ei saanud ma esimesel ööl koju sisse kolida ja kirjutasin päev enne minekut eelmisele NY reisi hostile, et kas ma saaksin ehk ühe öö tema diivani peal magada. Õnneks vastas ta kiiresti ja vastus oli positiivne, kui ta poleks vastanud oleks esimene öö ilmselt üsna nukker välja näinud.

Esimene täis päev New York’is oli väga soe, lausa kuum. Panin selga oma kõige õhemad riided mis üldse võimalik oli ja ikka oli palav, samal aja kui inimesed tänavatel kõndisid ringi pikkade pükste ja pluusidega ... nojah, eks neile vist meeldib ülekuumenemine.

Chinatowni  korteri katusele ronides avastasin enda jaoks suure katuseakna, kust seest paistis kunstniku stuudio. Toas keskel oli suur värve täis laud ja maas olid tema maalid, mis olid äärmiselt kaunid ja hästi tehtud. See oli esimene mõnus inspiratsiooni süst järgnevaks kolmeks kuuks.

Olin neljast tüdrukust esimene, kes NY’i jõudis, teised tulid nädala jooksul järgi.

Järgmisel päeval kodu poole liikudes oli sees mõnus ärevus ja ootus kuna mul polnud õrna aimugi, milline meie korter välja hakkab nägema. Tuli välja, et see on Williamsburgis asuv loft-stiilis korter majas, mis oli enne tehas. Välimuselt ja elanike poolest meenutab see suuresti Telliskivi loomelinnakut. Maja on täis kunstnikke, tantsijaid ja muusikuid. Kokku võttes on see korter ideaalne koht, parem kui ma eales oleks ettegi kujutanud.

Mõned päevad tagasi avanes mul võimalus pesapalli vaatama minna – NY Yankees vs Boston Red Sox. Olin mõlemaid nimesid kuulnud ja kuna üks kord elus võiks ikka suure staadioni peal pesapalli vaatamas käia siis haarasin võimalusest kinni. Mäng algas tunnise viivitusega, kuna staadionit katsid tumesinised ähvardavad pilved. Mängu algades seletati mulle terve aeg kõiki pesapalli reegleid nii et praegusel hetkel tunnen ennast pesapalli vaadates juba üsna koduselt. Mitte et ma eriliselt kibeleks seda uuesti vaatama minema, kuna ma olen harjunud rohkem jalgpalli ja korvpalli vaatama ja mängima, kus toimub pidevalt action. Pesapall tundus mulle vähemalt üsna rahulik, rohkem strateegia mäng, mida ehk ei ole niiväga pingeline ja põnev jälgida kui näiteks jalgpalli. Peale kahte tundi mängu, kui mäng polnud veel poole pealegi jõudnud, hakkas padukat sadama ja mäng katkestati. See oli kindlasti üks väga põnev kogemus ja kui kunagi kellelgi peaks avanema võimalus pesapalli vaatama minna suurel staadionil siis vähemalt üks kord elus soovitan kindlasti vaatama minna.

Olen siiani näinud nelja kuulsust. Minu esimene New York’i kuulsus oli Vince Vaughn, kes oli parajasti „Good Morning America“ lives Times Square’il. Teiseks nägin samuti Times Square’il umbes tund aega peale Vince’i Molly Sims’i, kes mängis näiteks Las Vegases. Ükspäev jalutasime suvalisel NY tänaval ringi ja nägime näitlejat, kes Meeleheitel koduperenaistes end ära tappis, et Susan omale neeru saaks ja viimane kuulsus oli ilmselt keegi NBA mängija, kuna ma läksin tema käest õiget suunda küsima ja tema esimene vastus oli et ta täna autogramme ei jaga. Hetk hiljem sai ta aru, et ma ei teagi kes ta on ja tahan vaid abi küsida, kuid esimese reaktsiooni peale olen suht kindel et keegi kuulus ta pidi olema.

New York’i elu on kiire aga samas väga põnev - siin koguaeg toimub midagi. Tööd ma veel leidnud ei ole. Minu social security number’iga oli mingi jama, aga loodetavasti saab selle lähipäevades korda. Juba homme asun koos teiste eesti tüdrukutega aktiivselt tööotsingule – wish me luck!