London day 3

Kolmas päev ...



Äratuskell oli jälle sätitud täpselt hommikusöögio viimaseks hetkeks. Minu äratuskell helises paar minuti enne Hele-Mai oma. Tegin silmad lahti ja äkki hakkas kuulsin Hele-Mai äratuskella ja Itaalia kutte, kes selle muusika järgi tantsima hakkasid :)

Oli pühapäev e. siis kirikupäev ja kuna oleme Londonis, siis tahtsin kindlasti ära käiia Hillsong'is. Neil on päevas neli teenistust. Kuna Matimba mainis meile, et enamus noored käivad viimasel teenistusel, mis hakkab kell 6, siis otsustasime ka sellele minna. Enne seda kammisime veidi veel poodides ja kuna ostsime omale ka päeva sõidukaardi, siis otsustasime ka St. Paul's katedrali vaatama minna. Jõudsime sinna ime läbi kohale ja nägime üliarmsaid oravaid, kes katedraali aiias ringi liikusid. Nad olid täiega julged ja tulid meie juurde chillima.

Peaukse juurde jõudes hakkasid paistma telgid .. kümned ja kümned telgid. Need olid "Wall Street okupeerijad", kes protesteerisid katedrali ees valitsuse korra üle. Telke oli üle kahekümne julgelt ja protestijad otses mõttes elasid nendes telkides juba pikemat aega. Nad olid omale isegi väikese rahvastepalli platsi telkide keskele ehitanud. Katedrali peaukse ees toimusid protesti happening'id ning ausaltöeldes jäi katedral minu silmis sellele protestile alla. Seest oli kuulus hoone väga ilus ja sel ajal, kui me seda külastasime oli parasjagu käimas selle kiriku pühapäevane teenistus. Kuulasin ka natuke teenistust ja see oli ülihea. Preester rääkis sellest, kuidas Jumal armastab meid kõiki sama palju ja temal on vaja meid samuti nagu meie vajame teda. Ta lõi meid just sellisena, nagu me oleme ja ta tahab ja saab meid kasutada just sellisena, nagu me oleme- oma heade ja halbade külgedega.

Chillisime veel natuke ümbruses ringi ja otsustasime suvalise double-decker'i peale, et jõuda lõpuks mõne metroojaama juurde(ilmselgelt mitte maailma kõige targem tegu). Läksime mingis lambis peatuses siis maha, kuna tundus, et lähedal on metroojaam ja nii oligi, vähemalt nii ma arvasin. Tegelikult oli tegu hoopis rongijaamaga, kuid polnud hullu, kuna meil oli screenshot Hillsongi aadressist. Küsisime jaamatöötajalt aadressi näidates abi ja peale pikka otsimist leidis ta lõpuks meile sobiva peatuse ja rongi, kuid asi tundus natuke kahtlane. Selle rongiga, mis ta näitas pidi sõitma 34 min ja siis veel ümber istuma. Meil oli alguseni aga jäänud vaid 45 min ja paanija-jaanika hakkas vaikselt maiia tulema. Läksime siis rongi peale, kui äkki tuli kindel teadmine, et peab selle rongi pealt maha minema. Küsisime veel inimestelt natuke nõu, kuhu minna, kuid keegi ei osanud eriti aidata. Üks naine mainis, et see aadress on üldsegist Londonist natuke väljaspool, mis ei olnud eriti loogiline. Inglismaal on Hillsong mitmes kohas kuid Hillsong London peaks siiski olema pesklinnas, kuna see on nii suur kogudus. Siis tuli mõte Tartukatele helistada, kuid ülla-ülla, maa-all ei olnud levi. Jooksin siis tükk maad ülesse poole ja sain lõpuks nad kätte. Nad käisid hommikusel teenistusel ja teadsid täpselt, kuhu peab minema. Tuli välja, et Hillsong asub Oxford street'i juures, mitte kaugel kohast, kus me hommikul shopingu lõpetasime ja varsti olimegi seal kohal. Kirik asub hetkel ühe teatri hoones, mille kohal oli suur Freddie Mercury kuju ja ukse ees oli MEGA suur järjekord. See liikus uste avades kiiresti edasi ja üsna pea leidsimegi end suure teatri rõdult üsna headel kohtadel.
Ülistus algas- kõik oli täpselt nagu Hillsongi lauludel, üli hea õhkkond ja ülistus. Samal teenistusel lõi kaasa ülistusega ka  Israel Hougthon . See kõik oli lihtsalt niiülimega awesome! Otsest jutlust sellel päeval ei olnudki, Israel rääkis oma loo, kuidas ta ema jäi noorelt rasedaks ja kõik ümberringi sundisid teda aborti tegema. Ühel päeval istus ta nuttes tänaval kuni üks naine kõndis üle tee ja rääkis ning palvetas temaga. Sela päeval sai ta ema päästetud ning jättis lapse alles. Vanemad viskasid ta kodust välja ning valitsus tahtis talt lapse peale sünnitamist ära võtta, kuna enne naisega kohtumist oli ta ema raseduse ajal narkootikume teinud ja teda taheti kuulutada mitte sobivaks emaks.
Tänu sellele, et üks naine ületas ühel päeval mugavustsooni ja läks nutva suvalise inimesega rääkima, sündis Israel, kes on läbi oma sõna ja muusika kuulutanud Jumalast miljonitele inimestele.
Peale Hillsongi läksime Matimba ja teistega ülinunnusse kohvikusse. Tundus, et see on Hillsong Young Adults'ide ametlik pealekirikut chillimiskoht.
Kuna meil juba oli ostetud päevasõidukaart siis läksime õhtul veel Onu Ben'i ja suurt silma imetlema. Ma ei teagi miks aga ma olin seda kõike hoopis teistmoodi ette kujutanud. Kui me esimest korda Eiffeli torni nägin, tekitas see minus ärevuse tunde, mõnus äratundmine ja excitement. Aga jaa, London on [ldiselt ikka meeletult ilus, vahemalt kesklinn.

from our hostel's room

London on mind hipster'iks muutnud

London day 2

Teine päev...


Plaanis oli ärgata pool 9 , kuna hommikusööki sai kuni üheksani. Panin isegi äratuskella ja puha kuid nagu ikka ... ärkasin kell 12. Hillsong party'l soovitas Matimba minna Notting Hilli, kus pidi olema suur kirbukas. Jõudsime ekseldes ühele väiksele tänavale, kus tundus väike kirbukas toimuvad. Olime kindlad, et see pole küll see, mida ta silmas pidas kuid tsekkisime siiski üle. Paarsada meetrit kitsa tänava kirbukat sai läbi ja jõudsime väiksele platsile, mis oli samuti kauplejaid täis. Veidi veel ringi liikudes avastasime, et olime siiski õiges kohas. Tegelikult ei saa seda asja, mida me külastasime üldsegi kirbukaks kutsuda, see oli kui suur turg, mis ühel päeval nädalas kokku pannakse. Ja kui ma räägin turust, siis ma ei mõtle siinkohal nõmme turgu, vaid tervet Nõmmet. See market oli niiiiii suur, et me ei jõudnud kõike seda läbi käiia. Igas järgnevad putkas müügi aina ilusamaid ja odavamaid sõrmuseid. Palju leidus ka kõiksugu vintage stuffi ja ka mitmed noored kunstnikud olid tulnud oma loomingut müüma. Ma otsin kokku vist kuskil 5 sõrmust pluss muud kama. Kui keegi kunagi peaks Londonisse sattuma laupäeval, siis kindlasti soovitan minna!

Me hostel asub ülihea koha peal - 15 jala Oxford street'ilt. Seega peale kirbukat suundusime pea shoping-street'ile, kus ma jõudsin ainult ühes poes enne sulgemist käiia, seal oli lihtsalt NIII palju asju. See pood oli Primark.

Woww, mul lihtsalt tõesti pole mingit paremat sõna selle poe jaoks. Ma polnud kunagi varem Primark'is käinud ja juba esimesel minutil oli aru saada, et selles poes on kõik teistmoodi :D Kui ma nt Eestis shoppan (enamasti ainult kaltsukates) siis shoppamine on kui mõnus ajaviide, tegevus, mida ma naudin. Tuulan rahulikult kõik riided läbi jne.

Esiteks oli see pood HUGE ja kõik kohad oli meeleheitel inimesi täis. Jäi selline tunne, et nende päeva eesmärk on omale osta võimalikult palju igasuguseid riided ja selle nimel kõik teised pikali joosta ja eemale trügida. Põrandad olid maha visatud riideid täis ja vaesed töötajad jooksid muudkui ringi ja üritasid kaoses korda luua, kuid iga tagasipandud riideeseme eest lendas samal aja 5 tk kuskil nurgas maha. Töötajatest hakkas tõesti selles poes kahju. Aga pood ise oli superawesome ja täis ilusaid ja suhteliselt odavaid riided, aksessuaare. Seal võis peaaegu kõike leida. Ostsime Hele-Maiga omale igast põnevat kama kokku.


Homme Hillsong'i ... olge mõnusad!

Primark  - 1/16 of the shoes they have in there 

Primark

Notting Hill

London day 1

Reis Londonisse algas üllatavalt rahulikult. Harilikult tabab mind reiside alguses alati väiksemat või suuremat sorti katastroof, seega olin väga üllatunud, kui jõudsime ilusti bussi peale, mis meid lennujaamast Lononisse pidi viima. Bussis nägime kahte Tartukat ja tuli välja, et me oleme Londonis täpselt sama kaua ja isegi nende motell oli päris meie oma kõrval.

Kesklinna jõudes selgus tõsiasi, et me kumbki ei tulnud kodus selle peale, et vaadata, kus meie hostel täpselt asub. Hele-Mai teadis, mis peatuses me maha peame minema aga hosteli nime ega täpset aadressi ei teadnud kumbi. Sealt algaski meie paaritunnine öömaja otsing ning nagu pärast selgus, oli see suhteliselt bussipeatuse lähedal ... kilomeetreid enne seda kohta, kuhu me lõpuks välja jõudsime koos oma kohvritega.
Mingi aeg tuli mõte, et peaks netist hosteli informatsiooni järgi vaatama kuid kuskilt ei saand wifit kätte. Lõpuks, kui Starbucksi üliaeglane wifi meile mingi informatsiooni andis pani jällegi Google maps pange ja me põhimõtteliselt tiirutasime jällegi pool tundi oma motellist 100 m kaugusel ringi.
Tuppa minemiseks pidime läbima kitsa labürindi, kuid lõpuks leidsime toa ülesse.

Õhtul käisime Hillsong Young Adults Friday Nights party'l. See oli üliüli lahe ja ma mõtlen, et Olevistes peaks ka ikka midagi taolist kunagi korraldama. Pidu toimus London Bridge ühes tunneli klubis. Seal oli täiega palju rahvast ja ülilahe oli mõelda, et kõik nad on kristlased(enamus inimesi arvavad, et kristlased on igavad vanainimesed - uskuge mind, ei ole). Inimesed olid nii sõbralikud ja armsad ja seda võib öelda ka kõikide kohta, kellede käest me teejuhiseid küsisime(me oleme seda juba palju teinud).

London on ikka väga-väga suur. Kõik inimesed on nii stiilsed ja lahedad ja Londoni mehed peaks tulema ja eesti omadele väikese stiilikoolituse tegema.

Esimene metroosõit Londonis ja ülisegane, et metroo juurde pääseda pidi alla mine mingist trepist, mis nägi välja ülicreepy. Peale party't käisime veel London Bridge piirkonnas veidike ringi ja siis tagasi motelli.
Mõnus päev oli ja ootan põnevusega juba homset shopingut! Tüdruk, kellega klubis tuttavaks saime rääkis meile, et Notting Hillis on laupäeviti suur kirbukas, eks siis peab selle homme ule vaatama.

NB! Monusat kulmetamist teile seal miinuskraadises Eestis ,)




Trip to London begin suprisingly well. Normally when I'm going somewhere I always have some kind of a trouble in the beginning but when we got to the bus that was suppose to take us to the central London then I was very surprised. But ... ofc eveything wasn't going that smoothly because I had forgot to look where our hotel is so we lokked for it for hours but we had a happy ending and we did't have to sleep in the streets:)
On our first day we visited Hillsong Young Adults party which took place in a tunnel in London Bridge, it was super awesome and I can't wait to do sth like this in our church!

Eestist tulles oli seal paks lumi maas ja ule 10ne miinuskraadi, Londonis on muru roheline ja ohus on tunda kevadet

trying to find out where our motel is and what's its name

Hillsong Young Adults party

Let the travel blog begin

Juba homme ongi Londoni tripi algus. Proovin see reis iga päev midagi kirjutada ja mõtlesin, et alustaks sellega juba täna.
Londoni piletid ostsime paar kuud tagasi ja maksid need u. 45 euri - hind juba reedab, et lendame Ryanairiga.  Nende piletite sees on ainult käsipagas, mille alla mahub tillukene kohver. Algne plaan oli minna tühja kohvriga ja tagasi tulles see riideid täis toppida aga kuna Londonis peaksid praegu olema suured allahindlused, siis võtsime sõbrannaga kahepeale veel ühe lisakohvri.
Kohapeal ööbime motellis, mis peaks asuma üsna kesklinna lähedal. Reisi planeerides oli esimese asjana kindel see, et ööbimise peale ei tahaks palju raha kulutada ja nii ööbimegi segatoas, kus ühes ruumis on koos 20 inimest. Esimese asjana pakkisin oma kohvrisse pikad geto-tudukad .

 book about Tallinn published in 90s

Off to London tomorrow. I'm super excited. During this trip I'm trying to write a travel blog but I'm not sure how it is going to work out but we'll see:)
In London we'r going to stay in a hostel. We tryed to find the cheapest place possible so we'r staying in a room together with 18 random people :)

This wierd feeling

Hey! How are you all doing? I had a photoshoot over a long time yesterday together with Roosi and Oliver. We had an awesome location but I'll tell you about it a bit later. The night before the shoot I figured that it would be cool to make sth for the shoot, so ... I made a skirt.   

Heii! Eile toimus üle pika aja jälle fotosessioon koos Oliveri ja Roosiga. Shoot toimus väga lahedas kohas kesklinnas ning öö enne seda mõtlesin, et võiks midagi ka selle jaoks õmmelda. Vaatasin oma kangad üle ning tegin selle seeliku.