London day 3

Kolmas päev ...



Äratuskell oli jälle sätitud täpselt hommikusöögio viimaseks hetkeks. Minu äratuskell helises paar minuti enne Hele-Mai oma. Tegin silmad lahti ja äkki hakkas kuulsin Hele-Mai äratuskella ja Itaalia kutte, kes selle muusika järgi tantsima hakkasid :)

Oli pühapäev e. siis kirikupäev ja kuna oleme Londonis, siis tahtsin kindlasti ära käiia Hillsong'is. Neil on päevas neli teenistust. Kuna Matimba mainis meile, et enamus noored käivad viimasel teenistusel, mis hakkab kell 6, siis otsustasime ka sellele minna. Enne seda kammisime veidi veel poodides ja kuna ostsime omale ka päeva sõidukaardi, siis otsustasime ka St. Paul's katedrali vaatama minna. Jõudsime sinna ime läbi kohale ja nägime üliarmsaid oravaid, kes katedraali aiias ringi liikusid. Nad olid täiega julged ja tulid meie juurde chillima.

Peaukse juurde jõudes hakkasid paistma telgid .. kümned ja kümned telgid. Need olid "Wall Street okupeerijad", kes protesteerisid katedrali ees valitsuse korra üle. Telke oli üle kahekümne julgelt ja protestijad otses mõttes elasid nendes telkides juba pikemat aega. Nad olid omale isegi väikese rahvastepalli platsi telkide keskele ehitanud. Katedrali peaukse ees toimusid protesti happening'id ning ausaltöeldes jäi katedral minu silmis sellele protestile alla. Seest oli kuulus hoone väga ilus ja sel ajal, kui me seda külastasime oli parasjagu käimas selle kiriku pühapäevane teenistus. Kuulasin ka natuke teenistust ja see oli ülihea. Preester rääkis sellest, kuidas Jumal armastab meid kõiki sama palju ja temal on vaja meid samuti nagu meie vajame teda. Ta lõi meid just sellisena, nagu me oleme ja ta tahab ja saab meid kasutada just sellisena, nagu me oleme- oma heade ja halbade külgedega.

Chillisime veel natuke ümbruses ringi ja otsustasime suvalise double-decker'i peale, et jõuda lõpuks mõne metroojaama juurde(ilmselgelt mitte maailma kõige targem tegu). Läksime mingis lambis peatuses siis maha, kuna tundus, et lähedal on metroojaam ja nii oligi, vähemalt nii ma arvasin. Tegelikult oli tegu hoopis rongijaamaga, kuid polnud hullu, kuna meil oli screenshot Hillsongi aadressist. Küsisime jaamatöötajalt aadressi näidates abi ja peale pikka otsimist leidis ta lõpuks meile sobiva peatuse ja rongi, kuid asi tundus natuke kahtlane. Selle rongiga, mis ta näitas pidi sõitma 34 min ja siis veel ümber istuma. Meil oli alguseni aga jäänud vaid 45 min ja paanija-jaanika hakkas vaikselt maiia tulema. Läksime siis rongi peale, kui äkki tuli kindel teadmine, et peab selle rongi pealt maha minema. Küsisime veel inimestelt natuke nõu, kuhu minna, kuid keegi ei osanud eriti aidata. Üks naine mainis, et see aadress on üldsegist Londonist natuke väljaspool, mis ei olnud eriti loogiline. Inglismaal on Hillsong mitmes kohas kuid Hillsong London peaks siiski olema pesklinnas, kuna see on nii suur kogudus. Siis tuli mõte Tartukatele helistada, kuid ülla-ülla, maa-all ei olnud levi. Jooksin siis tükk maad ülesse poole ja sain lõpuks nad kätte. Nad käisid hommikusel teenistusel ja teadsid täpselt, kuhu peab minema. Tuli välja, et Hillsong asub Oxford street'i juures, mitte kaugel kohast, kus me hommikul shopingu lõpetasime ja varsti olimegi seal kohal. Kirik asub hetkel ühe teatri hoones, mille kohal oli suur Freddie Mercury kuju ja ukse ees oli MEGA suur järjekord. See liikus uste avades kiiresti edasi ja üsna pea leidsimegi end suure teatri rõdult üsna headel kohtadel.
Ülistus algas- kõik oli täpselt nagu Hillsongi lauludel, üli hea õhkkond ja ülistus. Samal teenistusel lõi kaasa ülistusega ka  Israel Hougthon . See kõik oli lihtsalt niiülimega awesome! Otsest jutlust sellel päeval ei olnudki, Israel rääkis oma loo, kuidas ta ema jäi noorelt rasedaks ja kõik ümberringi sundisid teda aborti tegema. Ühel päeval istus ta nuttes tänaval kuni üks naine kõndis üle tee ja rääkis ning palvetas temaga. Sela päeval sai ta ema päästetud ning jättis lapse alles. Vanemad viskasid ta kodust välja ning valitsus tahtis talt lapse peale sünnitamist ära võtta, kuna enne naisega kohtumist oli ta ema raseduse ajal narkootikume teinud ja teda taheti kuulutada mitte sobivaks emaks.
Tänu sellele, et üks naine ületas ühel päeval mugavustsooni ja läks nutva suvalise inimesega rääkima, sündis Israel, kes on läbi oma sõna ja muusika kuulutanud Jumalast miljonitele inimestele.
Peale Hillsongi läksime Matimba ja teistega ülinunnusse kohvikusse. Tundus, et see on Hillsong Young Adults'ide ametlik pealekirikut chillimiskoht.
Kuna meil juba oli ostetud päevasõidukaart siis läksime õhtul veel Onu Ben'i ja suurt silma imetlema. Ma ei teagi miks aga ma olin seda kõike hoopis teistmoodi ette kujutanud. Kui me esimest korda Eiffeli torni nägin, tekitas see minus ärevuse tunde, mõnus äratundmine ja excitement. Aga jaa, London on [ldiselt ikka meeletult ilus, vahemalt kesklinn.

from our hostel's room

London on mind hipster'iks muutnud