Jan 22, 2013

USA tour : NY & The Wedding


Esimesel jaanuaril tegime esimese asjana oma NY Chinatowni kodu katusel shooti. Võtsin Eestist kaasa mõned oma tehtud kleidid ja oli viimane aeg nendega ka midagi tarka teha.

Peale shooti läksime Central Park'i väikesele jalutuskäigule. Väga tark tegu oli muidugi enne suurde parki jalutamist omale sisse juua 0,6 liitrine Arizona, mis USA's maksab naeruväärselt vähe võrreldes hinnaga, mida nad Vapianos selle joogi eest küsivad - 1 dollar. Aga jah, väga pikalt see jalutuskäik ei kestnud seekord. Ja kui aus olla, siis WC otsimine NY's pole ka just kõige kergem tegevus, kõige tõenäolisem koht kust seda leida ongi vist Mc Donalds, mida võib leida igalt poolt kui seda vaja ei lähe aga kui seda otsida .... Murphy !

Õhtul kella üheksa ajal läksime bussi peale. Õnneks läks meie buss ka Chinatownist, üsna meie kodu lähedalt - what are the odds. 

Esiteks jäi buss minekuga umbes 40 minutit hiljaks. Viimasel hetkel enne äraminekut toimus bussis suur hiinlaste fight. Päris naljakas oli kuulda hiinlasi vaidlemas. Kogu tüli lõppes sellega, et kellegi kohver tõsteti bussi pealt maha ja buss sõitis tuimalt minema. 

Mõne aja pärast hakkas buss jamama, jäi mõnel korral seisma ja sõitis niisama maanteel neljakümnega. Kogu meie bussisõit, mis pidi kestma kümme tundi ja me pidime jõudma Columbusesse kohale enne kella 7am, lõppes sellega, et kohale jõudsime me hoopis peale 22 h "sõitu" umbes 8 pm ajal.

Mis juhtus? Buss läks katki ja hiinlased tahtsid vist raha kokku hoida ja ei helistanud öösel mehhaanikule. Mingi jutt käis ka, et keegi oli bussi valet kütust sisse pannud. Passisime siis peaaegu 7 tundi ühes lambises bussijaamas kuniks lõpuks, 12 ajal päeval, saadi kuskilt mehhaanik. Peale seda läks buss veel kaks korda katki ja lõpuks nägime ära ka mitmed maanteeametnikud ja politsei kuid ime läbi jõudsime lõpuks ikkagi kohale. Kui aus olla siis ma väga enam ei lootnud, et me selle bussiga kunagi peaks Columbuse pinda nägema. Kogu selle jura eest lubasid nah meile lahkesti pool raha tahasi maksta (pilet oli 50 dollarit). Üks mees ütles, et ta jäi sellel päeval bussis istudes ilma 400st dollarist, fun fun fun :)

Columbusesse jõudes läksime otse edasi Ketu tüdrukute õhtule, mõlemad pesemata ja jubedad aga tore oli :)

Kolmas jaanuar ... pulmapäev. Ärkasime hommikul ülesse Stepheni vanaema ja vanaisa juures. Lakehouse, neli korrust, majas on lift ja maja ise näeb välja nagu mõnes ilusas filmis. Kui üldse on olemas sellist asja nagu American dream, siis see maja on see. (järgmises postituses natuke rohkem pilte ka majast)

Hommikusöök oli pöörfi - päike paistis ja Stepheni väga armas vanaema pakkus meile paremat hommikusööki kui hotellis. 

Edasi läksime Stepheni koju, kus ootas ees Ketu pulmakleit. Seal sättisime end kõik valmis ja Ketu ja pruutneitsid läksid Stepheni ja peiupoistega pildistama. Mina, Ketu ja Stepheni vanemad ja vanaema läksime pulmakohta valmis seadma. 

Eestlastele harjumatu oli see, et pulm ja pulmapidu toimisid samas ruumis. Põhimõtteliselt istusid külalised laulatuse ajal söögilaudade taga aga see oli kuidagi väga smooth kõik.

Mõned minutid enne laulatust chillisime tüdrukutega köögis. Nad olid Stepheniga juba üksteist näinud, aga Ketu läks altari ette ikkagi oma isaga ja Stephen ja kutid ootasid seal ees. 

Üks hetk tuli keegi kööki ja ütles, et laulatus hakkab. Me jooksin siis kähku saali ja tegin awkward kõndi üle saali paar sekundit enne kui Ketu sisse tuli. 

Pulm oli imeilus, Ketu nägi välja nagu printsess ja nad olid Stepheniga meeletult armsad. Pulma käigus tuli mitmel korral jutus nende mõlema armastus Jumala vastu ja see, kuidas nende suhe on eeskujuks olnud paljudele. Nad on tõeliselt armas paar ja kuigi mul on kahju et Ketu nüüd nii kaugel elab on mul hea meel tema üle kuna ma tean, et ta on õnnelik. 

God is good ja see pulm oli imeline. Õhtul läksime Seidiga tagasi Stepheni vanavanemate koju.


Isegi kui arvestada bussi katki minemist ja kogu seda passimist mis sellega kaasnes oli see tripp so worth it, vaadata kuidas su imekaunis sõbranna abiellub mehega, keda ta armastab - God is good!























































Jan 18, 2013

USA tour : New Years Eve in NY



31. jaanuari hommikul läksime kõigile tuntud Vabaduse sammast vaatama. Scott rääkis, et enamus turistid lähvad kuju juurde spetsiaalsete laevadega, mis aga maksavad parasjagu. Selle asemel soovitas ta meil minna praami peale, mis läheb Staten Islandile ja mis on täiesti tasuta. Praam sõidab mõlemal suunal Vabadussambast mööda ja on fun fun fun :)

Järjekorra pärast ei pea ka muretsema, kuna praami peale mahub korraga piisavalt inimesi, et keegi ei peaks maha jääma ja kui mingil kombel peaksitegi maha jääma, siis need praamid sõidavad iga 20 min tagant.

Praami peal oli peale meie ka mõnikond teisi turiste, keda kohalikud, kelle jaoks see praam tegelikult mõeldud on, suure imestusega vaatasid. Aga kui sa juba kord NY's oled, siis võib ju täie raha eest turisti mängida, I mean, kui tihti seda ikka juhtub.

Otsustasime Staten Islandil maha minna ja seal väikse jalutuskäigu teha.

Peale Manhattanile tagasi jõudmist tegime veel kiire shopingtuuri Brooklynis ja läksime koju uusaastaööks valmis sättima. 

Kuna Times Squerile pidi uusaastaööl minema üle kahe miljoni inimese, olime eelnevalt otustanud sinna mitte minna. Scott pakkus meile võimalust koos tema ja ta sõpradega alla baari minna, kus uusaastaööl toimus tsirkuse teemaline pidu, sissepääs oli tema kaudu 100 dollarit, kuid eelmisel õhtul arvas ta, et kuna me alkoholi ei joo, peaks see olema kuskil 50 dollari tiiru, hinna sees söök ja alkoholivabad joogid. 

Läksime siis veidi peale kümmet alla peole ja esimesest hetkest saime aru, et see pole väga meie teema. Olime natuke seal ja läksime üsna pea tagasi ülesse korterisse kus mõtlesime, kuidas Scotile öelda, et me tegelikult ei taha seal peol olla ega seda raha maksta, mis ikkagi oli 100 dollarit, nagu sisse minnes välja tuli.

Peale kella 11 võtsime lõpuks julguse kokku, läksime alla, ütlesime Scottile, et me lähme ära (lootsime et ta saab aru et me ei taha maksta seal veedetud 20 min eest) ja siis tegime oma elu kiireima kiirkõnni kontsadel ülesse korterisse. Enne metroo peale jooksmist shootisime iPhoniga paar reidikat, kuna kaamera midagi erilist pimedal katusel meile ei andnud, ning panime kiiresti soojemad riided selga. Pool tundi enne südaööd jooksime oma Chinatowni kodust välja. Pubist mööda minnes nägime veel Scoti sõpra, kes meile järgi karjus, et me ei jõua eales õigeks ajaks kohale. Me jooksime edasi ja hüüdsime talle kaugustest, et küll me jõuame.

Metroo tundus sellel ööl eriti kaugel, kuid peale tükki maad jooksmist jõudsime lõpuks kohale ja metrood ei pidanud ka õnneks kaua ootama. 

Me ei olenud päris kindlad, kus peatuses me maha peaks minema ja kuna üks naine metroos soovitas itaallastele maha minna Union Squeril, läksime ka meie seal maha. Tuli aga välja, et see oli vähemalt kaks peatust liiga vara ja hakkasime uuesti jooksma.

Minutid jooksid aina südaöö poole. Teate ju neid pingelisi hetki filmides, kus aega on vähe, kuid peategelased jõuavad selle ajaga naeruväärselt palju ära teha? Täpselt nii läks ka sellel õhtul. Poole tunniga jõudsime me Chinatownist Times Squerile nii lähedale, kui võimalik ja kohale jõudes oli meil isegi mõned minutid aega enne, kui kell 12 sai.

Mis mind natukene imestama pani - ma olen alati ette kujutanud, et Times Squeril loevad miljonid inimesed koos countdowni enne, kui kell lööb ette uue päeva, kuid ei. Meie Seidiga vist veidi karjusime seal head uut aastat, aga ülejäänd mass suht chillis seal niisama, pealava juures olid asjad kindlasti veidi põnevamad.

Kui uusaasta oli juba käes otsustasime, et prooviks siiski jõuda ka sinna, kus kogu action toimus. Selleks pidime NY tänavatel ussimängu mängime, kuna politsei oli enamus tänavad ära blokeerinud. Koristustöödeks olid nad juba enamus tänavad tühjaks teinud ja paaril korral jooksime politei keelust hoolimata koos teiste inimestega Times Squeri suunas. Vahepeal jõudsime teha ka NYPD'ga väikse sõpsupildi.

Üle poole tunni seiklemist tasus ennast lõpuks ära - jõudsime Times Squerile ja taevast langesid ikka veel värvilisi paberilehti. Kõik nägi välja täpselt nii, nagu filmis. Igal pool sebisid ringi NYPD vormides politseinikud ja ühel hetkel kõndisid meist mööda kaks meest, kes nägid välja täpselt nagu saladektektiivid mõnest spioonifilmist, nad tundusid tähtsad (paparazzi pic allpool).

Mõne aja pärast ajati ka meid sealt minema, väike pallike jäi seljataha ja läksime pizzat sööma. Terve NY oli rahvast täis ja tänavaid katsid sajad kui mitte tuhanded inimesed, kes kõik taksot saada proovisid. 

Ühtegi ilutulestikku me sellel ööl ei näinud, ega kuulnud - see ei pidavat USA'kate thing olema, terve riik vaatab sellel õhtul väikest pallikest, mis Times Squeril paar meetrit allapoole "kukub".

See öö oli maagiline, täis jooksmist ja inimestest mööda trügimist, politseidega pildistamist ja nende eest põgenemist. 

Poole nelja ajal jõudsime koju. Scotti sõber, Seattle'ist pärit tüdruk, rääkis meile, et seal peol ei toimunud midagi erilist. Meie õhtu oli aga täis seiklusi, nagu NY üleüldse on - just like in the movies.