Esimesel jaanuaril tegime esimese asjana oma NY Chinatowni kodu katusel shooti. Võtsin Eestist kaasa mõned oma tehtud kleidid ja oli viimane aeg nendega ka midagi tarka teha.
Peale shooti läksime Central Park'i väikesele jalutuskäigule. Väga tark tegu oli muidugi enne suurde parki jalutamist omale sisse juua 0,6 liitrine Arizona, mis USA's maksab naeruväärselt vähe võrreldes hinnaga, mida nad Vapianos selle joogi eest küsivad - 1 dollar. Aga jah, väga pikalt see jalutuskäik ei kestnud seekord. Ja kui aus olla, siis WC otsimine NY's pole ka just kõige kergem tegevus, kõige tõenäolisem koht kust seda leida ongi vist Mc Donalds, mida võib leida igalt poolt kui seda vaja ei lähe aga kui seda otsida .... Murphy !
Õhtul kella üheksa ajal läksime bussi peale. Õnneks läks meie buss ka Chinatownist, üsna meie kodu lähedalt - what are the odds.
Esiteks jäi buss minekuga umbes 40 minutit hiljaks. Viimasel hetkel enne äraminekut toimus bussis suur hiinlaste fight. Päris naljakas oli kuulda hiinlasi vaidlemas. Kogu tüli lõppes sellega, et kellegi kohver tõsteti bussi pealt maha ja buss sõitis tuimalt minema.
Mõne aja pärast hakkas buss jamama, jäi mõnel korral seisma ja sõitis niisama maanteel neljakümnega. Kogu meie bussisõit, mis pidi kestma kümme tundi ja me pidime jõudma Columbusesse kohale enne kella 7am, lõppes sellega, et kohale jõudsime me hoopis peale 22 h "sõitu" umbes 8 pm ajal.
Mis juhtus? Buss läks katki ja hiinlased tahtsid vist raha kokku hoida ja ei helistanud öösel mehhaanikule. Mingi jutt käis ka, et keegi oli bussi valet kütust sisse pannud. Passisime siis peaaegu 7 tundi ühes lambises bussijaamas kuniks lõpuks, 12 ajal päeval, saadi kuskilt mehhaanik. Peale seda läks buss veel kaks korda katki ja lõpuks nägime ära ka mitmed maanteeametnikud ja politsei kuid ime läbi jõudsime lõpuks ikkagi kohale. Kui aus olla siis ma väga enam ei lootnud, et me selle bussiga kunagi peaks Columbuse pinda nägema. Kogu selle jura eest lubasid nah meile lahkesti pool raha tahasi maksta (pilet oli 50 dollarit). Üks mees ütles, et ta jäi sellel päeval bussis istudes ilma 400st dollarist, fun fun fun :)
Columbusesse jõudes läksime otse edasi Ketu tüdrukute õhtule, mõlemad pesemata ja jubedad aga tore oli :)
Kolmas jaanuar ... pulmapäev. Ärkasime hommikul ülesse Stepheni vanaema ja vanaisa juures. Lakehouse, neli korrust, majas on lift ja maja ise näeb välja nagu mõnes ilusas filmis. Kui üldse on olemas sellist asja nagu American dream, siis see maja on see. (järgmises postituses natuke rohkem pilte ka majast)
Hommikusöök oli pöörfi - päike paistis ja Stepheni väga armas vanaema pakkus meile paremat hommikusööki kui hotellis.
Edasi läksime Stepheni koju, kus ootas ees Ketu pulmakleit. Seal sättisime end kõik valmis ja Ketu ja pruutneitsid läksid Stepheni ja peiupoistega pildistama. Mina, Ketu ja Stepheni vanemad ja vanaema läksime pulmakohta valmis seadma.
Eestlastele harjumatu oli see, et pulm ja pulmapidu toimisid samas ruumis. Põhimõtteliselt istusid külalised laulatuse ajal söögilaudade taga aga see oli kuidagi väga smooth kõik.
Mõned minutid enne laulatust chillisime tüdrukutega köögis. Nad olid Stepheniga juba üksteist näinud, aga Ketu läks altari ette ikkagi oma isaga ja Stephen ja kutid ootasid seal ees.
Üks hetk tuli keegi kööki ja ütles, et laulatus hakkab. Me jooksin siis kähku saali ja tegin awkward kõndi üle saali paar sekundit enne kui Ketu sisse tuli.
Pulm oli imeilus, Ketu nägi välja nagu printsess ja nad olid Stepheniga meeletult armsad. Pulma käigus tuli mitmel korral jutus nende mõlema armastus Jumala vastu ja see, kuidas nende suhe on eeskujuks olnud paljudele. Nad on tõeliselt armas paar ja kuigi mul on kahju et Ketu nüüd nii kaugel elab on mul hea meel tema üle kuna ma tean, et ta on õnnelik.
God is good ja see pulm oli imeline. Õhtul läksime Seidiga tagasi Stepheni vanavanemate koju.
Isegi kui arvestada bussi katki minemist ja kogu seda passimist mis sellega kaasnes oli see tripp so worth it, vaadata kuidas su imekaunis sõbranna abiellub mehega, keda ta armastab - God is good!
No comments:
Post a Comment