Meie kihlus #Berliinis

PS! Kui sul on juustususe vastu allergia siis see on postitus mida sa ei taha lugeda, lihtsalt et sa teaksid, sind on hoiatatud!

Teine teadaanne, mida tahtsin juba eelmises postituses teha on see, et niipalju kui mulle meeldib blogida ja oma mälestusi siia kirja panna, siis mingisugust kronoloogilist täpsust siit blogist oodata ei ole - ei nüüd, ei homme ega tulevikus. Vahepeal, kui ma parasjagu ei olnud blogimishoos, juhtus nii palju lahedat, et ma pean siia neid hetki ka veel tingimata tagantjärgi meenutama.

____________________

Nonii, kui kõik teadaanded on tehtud, on aeg mõelda tagasi suve algusesse, kui mina olin veel Austraalias ja teadsin, et millalgi sellel aastal palub Erki mind omale naiseks ja aastal 2017 me abiellume. Minu made of honor, Seidi, oli parasjagu mõtlemas, mida oma puhkusega peale hakata ja koos leidsime 80€ edasi-tagasi Riia-Berliini piletid Ryanairiga. Mõned aastad tagasi, gümnaasiumi ajal, käisin ma kord kalli sõbrannaga Berliinis ja see linn jäi meelde kui mõnusa vaibiga hipster linn. Piletid ostetud ja augusti lõpus oligi minek ... funny story piletite ostuga, ma teadsin, et pean olema tagasi laupäeval, kuna pühapäeval pildistan pulma. Miski sisetunne mu sees ütles et ostaks igaksjuhuks tagasisõidupiletid reede peale, siis on natuke varuruumi pulmaga. JA MIS VÄLJA TULI, et olin märkinud oma kalendrisse pulma valesti ja see toimus hoopiski laupäeval. See oli üks hea ja tubli sisetunne mu sees #blessed

Üks päev enne Berliini minekut pildistasin ka pulma, Mari-Liisi ja Karli oma. Iga pulmaga, mida olen pildistanud, on mul erilised mälestused ja nende pulm on mul meeles kui väga soe ja südamlik pulm. Tõsi, selliste märksõnadega saan kirjeldada kõiki pulmi, mida ma olen pildistanud, aga hetkedest on mul eriti meeles nende pulmast see, kuidas värske abielupaar läks oma vanaema eraldi kallistama ja tervitama Koplisse ja kuidas Karlil voolas rõõmupisar silmanurgast kui Mari-Liis altari ette tuli.

Aga mitte ka sellest ei tahtnud ma täna teile rääkida.

____________________________________

Berliin, aasta oli siis 2016, augustikuu soojus küttis seda hipster linna ja

mina olin parasjagu nautimas suve viimast trippi oma parima sõbrannaga.

____________________________________

__________________________________

Meie reisi neljandal päeval, pidime Seidiga minema tänavatoidu festivalile, kus pidi olema ka  kirbukas ja palju muud põnevat. Ma mõtlesin, et kuna me juba hipster linnas oleme ja festivalile lähme, siis võiks ennast üless mukkida ka nii, et saaks lahedaid pilte teha. Panimegi siis ennast hommikul valmis ja asusime Berliini avastama.

Seidi oli selle päeval palju telefonis, ütles, et firma lubas tal 1 päev 3G'd välismaal kasutada ja mulle rääkis kuidas ta chatib oma peiksiga. Hea vabandus ja ma uskusin kõike mis ta rääkis. Tegime jõe ääres pilte ja jalutasime veel. Me jalutasime sellel päeval ikka väga palju kui aus olla. 

Peale paari tundi jalutamist ja pildistamist jõudsime ühe lahedasse vegan kohvikusse, kus toidud tundusid ülihead, aga kuna me peagi pidime jõudma toidufestivalile, siis võtsime sealt mõnusa kohvi ja saatsin perele selfisid. Vanemad (meil on Facebookis pere chatt, kuhu saame pgasuguseid asju spämmida ja jooksvaid pereasju arutada, soovitan vähe kellel veel sellist asja pole) uurisid et kuidas Berliinis läheb ja mis täna veel plaanime teha. Ma siis rõõmsalt rääkisin et kohe läheme kirbukale ja väga lahe on.

________________________________

________________________

Peale kohvikut leidsime õige Berliini hõnguga photoboxi, mis printis vana-aegseid pilte ja tegi pilti väga random ajal. See oligi ehitatud natuke performac kunsti ajendil, sest kunagi inimene ei teadnud millal masin pilti teeb. Ülevalolevatest piltidest on ka nästi näha, et esimene kord me olime eriti segaduses sellest masinast.

________________________

_________________________

Kõndisime siis edasi ja mul oli juba väga suur nälg selle ajaga. Olime juba pikemat aega ühes suures pargis kõndinud ja Seidi muudkui vaatas Google mapsist et kus see festival olema peaks ja rääkis oma kutiga juttu. Mul oli juba selle ajaga suur põiiekas tekkinud ja kõik mis ma elult tol hetkel ootasin oli et saaks vetsu minna. Kõndisime ja kõndisime ja Seidi pidevalt ütles et kohe peaksime kohal olema, samal ajal oli ta natuke ka segaduses, aga mina siiski otsisin vetsu.

Ühel hetkel ütleb Seidi, et ma vaataks vasakule, keegi oli seal pikniku valmis seadnud ja kellegi jalad paistsid puu alt välja, keha oli peidus. Esimese hooga ütlesin talle, et jajaa, väga armas, ja kõndisin ise edasi. Seidi jäi aga seisma ja ütles mulle uuesti, et ma sinna vaataks. 

_______________________

Meil oli plaan ... Erki ja Seidi kutt pidid tulema meile vastu reedel Riia lennujaama ja koos pidime  minema seiklusparki ja üldeüldse tegema väikse road-tripi. Pluss kõige parem asi kogu plaani osas oli muidugi see, et meie oleksime Seidiga saanud mugavalt Riia lennujaamast koju, pigem sealt sai see idee alguse. Meil oli isegi ühischatt, kus me planeerisime kuidas kutid sõidavad reedel Riiga. Eelmine õhtu, 23. august, Facetimesime veel Erkiga ja ta oli eriti väsinud, pikk tööpäev seljataga. Rääkis minuga kottpimedas, ta vahet teeb seda kui parasjagu teeb mulle üllatust ja ei saa reeta oma asukohta, I should be smarter . . . .

_____________________

Mul oli suur põiekas ... ma ise pean seda fakti väga oluliseks, kuna see näitab kuiväga ma tõesti ei osanud seda ette aimata... Vaatan siis uuesti seda maailma ilusaimat pikniku ja äkki hakkavad need jalad seal puu all liikuma. Liikuvatel jalgadel on seljas viisakad riideid - ülikond, pidulikud kingad ... tal pidi vist väga palav olema nendes riietes samal ajal kui teised inimesed kõrval päikest võtsid ja suve nautisid. Need jalad tulid lähemale, minu poole, ja need jalad kuulusid Erkile :O

Mul lihtsalt oli karp lahti. Teate ju neid ilusaid pilte kus naised nutavad rõõmust sest on nii üllatunud ja rõõmsad, et nende elu armastus palub neid endale naiseks ... mina olin ka maailma kõige rõõmsam, aga ma olin pigem ennekõike shokis kui midagi muud. Erki pidi olema Rakveres tööl, ma ju alles rääkisin hommikul temaga, ja nüüd äkki on ta Berliini hiiglasuures pargis ülesse seadnud maailma kõige Tumblerisema pikniku koos tulukeste ja hipster kohvi ja meie piltidega. 

Erki tuli minu poole kindlal sammul, laskus ühele põlevele ja küsis kas ma tuleksin temale naiseks ... vist nende sõnadega, ega ma seda hetke suurt ei mäleta. Ainult seda, et inimesed ümberringi hakkasid plaksutama ja ma pole Erkit kunagi nii pabinas näinud kui sellel hetkel. Ma ise olin ka muidugi pabinas, see kõik tundus liiga ebareaalne et olla tõsi. 

______________________________

Ma üldjuhul pean ennast inimeseks, keda on raske üllatada. Erki on 

aga tõestanud mitmeid kordi, et sa suudab mind üllatada nii, et mul endal

sellest õrna aimugi pole. 

Ta lendas sama päeva hommikul Ryanairiga Berliini ja pema pagas, kus olid sees

kõik pikniku asjad ja kaunistused, olid kindlasti palju suuremad kui 

Ryanairi pagas lubab võtta kaasa ilma lisatasuta. Erki teab, kui olulised

on minu jaoks detailid, ja tõesti, meie kihlus ei oleks saanud olla ideaalsem. 

______________________________

_________________________________

Veidi enne piknikukohta kohale jõudmist võttis Seidi mult miskipärast kaamera, ma hetkel ei mäleta enam mis ta põhjuseks tõi aga meie kihluse hetke suutis ta jäädvstada ideaalselt ja hiljem saime tema sealsamas kihluse kohas ja parimaid paarikese pilte.

Ma olen nii tänulik, et mul on olemas nii hea sõbranna, kes suutis terve selle aja sellist saladust hoida ja mängida seda välja nii, et ma ei saanud mitte kui midagi aru. See on vist ütlematagi selge, et Seidi on ka minu peapruutneitsi.

___________________________________

___________________________

Väiksed külmavärinad tulevad peale kui mõelda, et see kõik toimus päriselt ja ma saangi abielluda minu jaoks maailma kõige parema mehega juba vähem kui kahe kuu pärast! Olen Jumalale nii tänulik tema eest! 

___________________________

_ _ ___________________________  _  _

Pulmakorraldusest teen juttu lähemalt juba järgmistes postitustes.

_ _ ____________________________ _ _

#HõissaToming

Parimad 365 päeva minu elus

Okei, on vist jälle see aeg kus olen aru saanud et blogi pidamine on ikka üks tore tegevus, eriti iseenda jaoks mälestuste hoidmise eesmärgil.

Selle postituse tahaksin pühendada minu lemmik inimesele maailmas, minu kallis kihlatu.

Täna saab täpselt aasta päevast, mil Erki sõitis Rakverest Tallinna, et mulle öelda, et ma olen talle juba pikalt meeldinud ja ta tahaks mind rohkem tundma õppida. Selle parima aasta auks panen kokku mini ajatelje, mis loodetavasti annab teile rohkem aimu, mis imelise mehega mul on KAHE KUU PÄRAST (aeg lendab ulme kiiresti! #bittersweet) au abielluda. Samas on see ka minupoolne uus katsetus  (loodetavasti väga jätkustuutlik) üritada blogi pidada. #fingers crossed

                                           ________________________________________

Tere tere, need oleme meie.

See on kindlasti üks minu lemmik pilt meist, mis on 

jäädvustatud meie jaoks väga tähtsa ja kalli Hanna Veermäe poolt,

kes jäädvustab ka meie pulmapäeva.

___________________________________

Me oleme teadnud üksteist juba umbes kaks ja pool aastat. Erki teadis mind juba enne, kui ma Oleviste kirikus õhtujuht olin noortekatel ja ta paar korda pealinna väisas. Mina nägin Erkit esimest korda Ardi & Regina pulmas, mis oli esimene pulma mida mul oli au pildistada oma fotograafiks olemise ajaloo jooksul (ehk siis olen ka pulmi pildistanud kuskil 2 ja pool aastat). Kui täiesti aus olla, siis seal ta mulle silma ei jäänud. Aga mul on meeles, et ta ostis nende pulmas oksjonilt pruutpaarist foto, mis oli minu tehtud. Ma tean küll, et ta ei ostnud seda foto autori pärast, aga see on üks esimesi mälestusi seoses temaga.

Ei hakka siin pikalt jutustama mis sai enne käimist, aga ütleme nii et minul olid väga pikad juhtmed ja see, et me käima hakkasime tuli meie sõprusringkonnast mulle isegi vaat et kõige suurema üllatusena (jep, seda asja võib julgelt nimetada #pikadjuhtmed)

_______________________________

See pilt on tehtud jaanuari esimestel päevadel, kus me käisime koos lõket tegemas Viru rabas. Nojah, selleks ajaks oleks võinud aru saada et mingi teema nagu on aga võibolla ma ise ei tahtnud seda tunnistada, umbes kuu aega peale selle pildi tegemist (sest nii casual on teha taimeriga tähistaeva pilt kui kaks sõpra niisama lõket teevad in the middle of nowhere) läheksin ma pooleks aastaks Austraaliasse vahetusõpilaseks.

Juhin tähelepanu, et siin pildil me ei hoidnud käest kinni, vaid niisama passisime pildi jaoks tähti. xD

______________________________

Et viia teid pea üheksa kuud ajast edasi, selle pildi

 tegime me kui ma olin

 juba Austraaliast tagasi ja me olime kihlatud, sama koht, sama 

katus aga upgrade'itud suhte staatus.

__________________________________

Ehk siis me olime just suhtesse astunud ja vähem kui kuu aja pärast olin ma minemas Austraaliasse pooleks aastaks. Erki on minu esimene suhe ja see meie suhte esimene pool aastat oli päris crazy, to say the least. Esimest korda olin see inimene lennujaamas, kes elueest proovib mitte nutma hakata aga pisarad voolavad sellegi poolest turvakontrollis. Facetime oli põhiline selle Austraalias veedetud aja jooksul ja tegin igal õhtul kalendris riste möödasaadetud päevadele, millal ükskord juba Erkit uuesti näha saab, vahepeal ajas see ristitamine päris hulluks.

Ilmselt üks asi, mis aitas meil seda long-distanci teha oli teadmine, et me abiellume. Kui aus olla siis juba kohe suhtesse astusime mõlemad teadmisega, et see käimine viib abieluni. Erki oli seda oma peas juba mõelnud ja selle eest palvetanud suures plaanis aasta ja minul oli aasta tagasi seda vestlust pidades kohe rahu südames. Sõnad ei tulnud välja ja ega mul polnud õrna aimu ka mida ma teen aga kõige selle keskel oli südames suur rahu, mille Jumal oli sinna pannud.

________________________________

#Facetime

Tõesti ei kujuta ette kuidas vanasti kaugsuhtes toimisid, isegi tänapäeva tehnikaga oli see ikka kohati väga väga raske, absoluutselt seda väärt, aga raske aeg.

_______________________

Kui ma peaks kirja panema top kolm põhi omadust, miks ma niiväga armastan oma kallist kihlatut, siis ilmselt esimene oleks see, et ta hoolib teistest ja armastab neid + aitab alati kui saab. Ma usun et suhtes on ülioluline elada mitte ainult endale, vaid koos parina panustada teistesse. See mitte ainult ei ole armas teiste inimeste suhtes vaid kasvatab ka üksteist rohkem armastama ja hoolima.

Teine põhjus ilmselt olekski see et ma olen näinud kuiväga Erki mind armastab ja hoolib. Kui me veel ei käinud siis ma miskipärast arvasin et ta ei ole võibolla minu jaoks piisavalt spontaanne ja seiklusjanuline. Nüüd ma olen aru saanud et mina pean oma spontaansust ja seiklusjanu tihti upgradema et olla temaga samal tasemel. Eile öösel näiteks sõitis ta Rakverest Tallinna, et peale südaööd soovida mulle head aastapäeva ja sõitis kohe tagasi Rakverre. Kui see ei ole maailma kõige armsam aastapäeva kingitus siis ma ei tea mis on.

Kolmas põhjus ilmselt on see, et ta armastab Jumalat. See ilmselt on ka kõige tähtsam põhjus üldse.

Neid põhjuseid on veel ja veel ja veel pluss muidugi see et ta on maailma kõige mehisem Tumblr mees minu silmis.

__________________________________

See postitus on pühendatud minu armsale härra kihlatule, head aastapäeva kalla! Ma ei jõua ära oodata millal saan sinuga abielluda ja iga päev sinu naeratust näha! (ise ilmselt oleks ka poolteist aastat tagasi nii juustuse lause peale köhima hakanud, aga mis teha, elu on selline 💖)