PS! Kui sul on juustususe vastu allergia siis see on postitus mida sa ei taha lugeda, lihtsalt et sa teaksid, sind on hoiatatud!
Teine teadaanne, mida tahtsin juba eelmises postituses teha on see, et niipalju kui mulle meeldib blogida ja oma mälestusi siia kirja panna, siis mingisugust kronoloogilist täpsust siit blogist oodata ei ole - ei nüüd, ei homme ega tulevikus. Vahepeal, kui ma parasjagu ei olnud blogimishoos, juhtus nii palju lahedat, et ma pean siia neid hetki ka veel tingimata tagantjärgi meenutama.
____________________
Nonii, kui kõik teadaanded on tehtud, on aeg mõelda tagasi suve algusesse, kui mina olin veel Austraalias ja teadsin, et millalgi sellel aastal palub Erki mind omale naiseks ja aastal 2017 me abiellume. Minu made of honor, Seidi, oli parasjagu mõtlemas, mida oma puhkusega peale hakata ja koos leidsime 80€ edasi-tagasi Riia-Berliini piletid Ryanairiga. Mõned aastad tagasi, gümnaasiumi ajal, käisin ma kord kalli sõbrannaga Berliinis ja see linn jäi meelde kui mõnusa vaibiga hipster linn. Piletid ostetud ja augusti lõpus oligi minek ... funny story piletite ostuga, ma teadsin, et pean olema tagasi laupäeval, kuna pühapäeval pildistan pulma. Miski sisetunne mu sees ütles et ostaks igaksjuhuks tagasisõidupiletid reede peale, siis on natuke varuruumi pulmaga. JA MIS VÄLJA TULI, et olin märkinud oma kalendrisse pulma valesti ja see toimus hoopiski laupäeval. See oli üks hea ja tubli sisetunne mu sees #blessed
Üks päev enne Berliini minekut pildistasin ka pulma, Mari-Liisi ja Karli oma. Iga pulmaga, mida olen pildistanud, on mul erilised mälestused ja nende pulm on mul meeles kui väga soe ja südamlik pulm. Tõsi, selliste märksõnadega saan kirjeldada kõiki pulmi, mida ma olen pildistanud, aga hetkedest on mul eriti meeles nende pulmast see, kuidas värske abielupaar läks oma vanaema eraldi kallistama ja tervitama Koplisse ja kuidas Karlil voolas rõõmupisar silmanurgast kui Mari-Liis altari ette tuli.
Aga mitte ka sellest ei tahtnud ma täna teile rääkida.
____________________________________
Berliin, aasta oli siis 2016, augustikuu soojus küttis seda hipster linna ja
mina olin parasjagu nautimas suve viimast trippi oma parima sõbrannaga.
____________________________________
__________________________________
Meie reisi neljandal päeval, pidime Seidiga minema tänavatoidu festivalile, kus pidi olema ka kirbukas ja palju muud põnevat. Ma mõtlesin, et kuna me juba hipster linnas oleme ja festivalile lähme, siis võiks ennast üless mukkida ka nii, et saaks lahedaid pilte teha. Panimegi siis ennast hommikul valmis ja asusime Berliini avastama.
Seidi oli selle päeval palju telefonis, ütles, et firma lubas tal 1 päev 3G'd välismaal kasutada ja mulle rääkis kuidas ta chatib oma peiksiga. Hea vabandus ja ma uskusin kõike mis ta rääkis. Tegime jõe ääres pilte ja jalutasime veel. Me jalutasime sellel päeval ikka väga palju kui aus olla.
Peale paari tundi jalutamist ja pildistamist jõudsime ühe lahedasse vegan kohvikusse, kus toidud tundusid ülihead, aga kuna me peagi pidime jõudma toidufestivalile, siis võtsime sealt mõnusa kohvi ja saatsin perele selfisid. Vanemad (meil on Facebookis pere chatt, kuhu saame pgasuguseid asju spämmida ja jooksvaid pereasju arutada, soovitan vähe kellel veel sellist asja pole) uurisid et kuidas Berliinis läheb ja mis täna veel plaanime teha. Ma siis rõõmsalt rääkisin et kohe läheme kirbukale ja väga lahe on.
________________________________
________________________
Peale kohvikut leidsime õige Berliini hõnguga photoboxi, mis printis vana-aegseid pilte ja tegi pilti väga random ajal. See oligi ehitatud natuke performac kunsti ajendil, sest kunagi inimene ei teadnud millal masin pilti teeb. Ülevalolevatest piltidest on ka nästi näha, et esimene kord me olime eriti segaduses sellest masinast.
________________________
_________________________
Kõndisime siis edasi ja mul oli juba väga suur nälg selle ajaga. Olime juba pikemat aega ühes suures pargis kõndinud ja Seidi muudkui vaatas Google mapsist et kus see festival olema peaks ja rääkis oma kutiga juttu. Mul oli juba selle ajaga suur põiiekas tekkinud ja kõik mis ma elult tol hetkel ootasin oli et saaks vetsu minna. Kõndisime ja kõndisime ja Seidi pidevalt ütles et kohe peaksime kohal olema, samal ajal oli ta natuke ka segaduses, aga mina siiski otsisin vetsu.
Ühel hetkel ütleb Seidi, et ma vaataks vasakule, keegi oli seal pikniku valmis seadnud ja kellegi jalad paistsid puu alt välja, keha oli peidus. Esimese hooga ütlesin talle, et jajaa, väga armas, ja kõndisin ise edasi. Seidi jäi aga seisma ja ütles mulle uuesti, et ma sinna vaataks.
_______________________
Meil oli plaan ... Erki ja Seidi kutt pidid tulema meile vastu reedel Riia lennujaama ja koos pidime minema seiklusparki ja üldeüldse tegema väikse road-tripi. Pluss kõige parem asi kogu plaani osas oli muidugi see, et meie oleksime Seidiga saanud mugavalt Riia lennujaamast koju, pigem sealt sai see idee alguse. Meil oli isegi ühischatt, kus me planeerisime kuidas kutid sõidavad reedel Riiga. Eelmine õhtu, 23. august, Facetimesime veel Erkiga ja ta oli eriti väsinud, pikk tööpäev seljataga. Rääkis minuga kottpimedas, ta vahet teeb seda kui parasjagu teeb mulle üllatust ja ei saa reeta oma asukohta, I should be smarter . . . .
_____________________
Mul oli suur põiekas ... ma ise pean seda fakti väga oluliseks, kuna see näitab kuiväga ma tõesti ei osanud seda ette aimata... Vaatan siis uuesti seda maailma ilusaimat pikniku ja äkki hakkavad need jalad seal puu all liikuma. Liikuvatel jalgadel on seljas viisakad riideid - ülikond, pidulikud kingad ... tal pidi vist väga palav olema nendes riietes samal ajal kui teised inimesed kõrval päikest võtsid ja suve nautisid. Need jalad tulid lähemale, minu poole, ja need jalad kuulusid Erkile :O
Mul lihtsalt oli karp lahti. Teate ju neid ilusaid pilte kus naised nutavad rõõmust sest on nii üllatunud ja rõõmsad, et nende elu armastus palub neid endale naiseks ... mina olin ka maailma kõige rõõmsam, aga ma olin pigem ennekõike shokis kui midagi muud. Erki pidi olema Rakveres tööl, ma ju alles rääkisin hommikul temaga, ja nüüd äkki on ta Berliini hiiglasuures pargis ülesse seadnud maailma kõige Tumblerisema pikniku koos tulukeste ja hipster kohvi ja meie piltidega.
Erki tuli minu poole kindlal sammul, laskus ühele põlevele ja küsis kas ma tuleksin temale naiseks ... vist nende sõnadega, ega ma seda hetke suurt ei mäleta. Ainult seda, et inimesed ümberringi hakkasid plaksutama ja ma pole Erkit kunagi nii pabinas näinud kui sellel hetkel. Ma ise olin ka muidugi pabinas, see kõik tundus liiga ebareaalne et olla tõsi.
______________________________
Ma üldjuhul pean ennast inimeseks, keda on raske üllatada. Erki on
aga tõestanud mitmeid kordi, et sa suudab mind üllatada nii, et mul endal
sellest õrna aimugi pole.
Ta lendas sama päeva hommikul Ryanairiga Berliini ja pema pagas, kus olid sees
kõik pikniku asjad ja kaunistused, olid kindlasti palju suuremad kui
Ryanairi pagas lubab võtta kaasa ilma lisatasuta. Erki teab, kui olulised
on minu jaoks detailid, ja tõesti, meie kihlus ei oleks saanud olla ideaalsem.
______________________________
_________________________________
Ma olen nii tänulik, et mul on olemas nii hea sõbranna, kes suutis terve selle aja sellist saladust hoida ja mängida seda välja nii, et ma ei saanud mitte kui midagi aru. See on vist ütlematagi selge, et Seidi on ka minu peapruutneitsi.
___________________________________
___________________________
Väiksed külmavärinad tulevad peale kui mõelda, et see kõik toimus päriselt ja ma saangi abielluda minu jaoks maailma kõige parema mehega juba vähem kui kahe kuu pärast! Olen Jumalale nii tänulik tema eest!
___________________________
_ _ ___________________________ _ _
Pulmakorraldusest teen juttu lähemalt juba järgmistes postitustes.
_ _ ____________________________ _ _
#HõissaToming
No comments:
Post a Comment