Olen viimased kuu aega , well, peaaegu kuu aega, aktiivseltmalt ehk kaks ja pool nädalat, tööd otsinud. Siia tulles kirjutasin alla lepingule, et kui ma kuu aja jooksul tööd ei leia on programmil õigus mind USA'st minema saata. Olen saanud juba mitu selle teema kohast kirja ja nädal tagasi sain ka viimase hoiatuse, et kui ma järgmiseks päevaks oma asju korda ei aja pean viiendaks juuliks USA'st läinud olema.
Võin päris julgelt öelda, et see aeg natuke enne ja natuke peale viimase hoiatuse saamist oli mu elus üks raskemaid aegu üldse. Ma olen üldiselt väga tugev inimene ja talun stressi ja pingelisi olukordi väga hästi, aga sel hetkel läks see kõik natuke liiga paljuks. Samal ajal lisas pinget juurde ka jala põletus.
Käisime Stellaga nädal tagasi ühel õhtul Roccafelleri ja Times Squaeri juures jalutamas. Tänava peal oli parasjagu kind of nagu kanalisatsiooniring, kust tuli auru välja. Mõtlesime et seal saaks päris laheda pildi ja kuna ma üldjuhul liiga palju ei mõtle enne kui tegutsen, istusin asfaltile maha, et lahedama pildi saaks. Mille peale ma aga ei mõelnud oli et kui kuskilt maa alt tuleb välja kuuma auru siis on üsna suur tõenäosus et metall ja asfalt selle ümbert on kuum. Mul oli vist veel blondi hetk kuna ma istusin sinna afaltile kaks korda, ehk teine kord ei ole enam nii kuum ?! Sellest õhtust sain omale mõlemale jalale põletushaavad, vasaku jala oma oli aga eriti suur ja mõni päev peale õnnetust hakkas see valutama ja läks päris paiste. Näitasin põletust emale ja ta ütles et ma ikka oma haava raviks, tema vanaema suri jalahaigusesse. See oli tõesti vist maailma kõige mitte julgustavam asi mida öelda sellel hetkel.
Üks hetk olin ma juba leppinud sellega, et lähen üsna kohe koju ja üllataval kombel ma olin selle üle üsna põnevil. Olen NY's elatud aja jooksul käinud Hillsongi kirikus. Alguses ma ei olnud päris kindel, kas hakkan selles kirikus käima kuna see on nii suur, neil on pühapäeviti seitse teenistust. Aga mida enam ma seal käisin seda enam nägin seda kirge nende inimeste südametes kes seda kogudust juhivad. Iga nädal käin ma Hillsongis tavaliselt kolm korda : Pühapäeval on Sunday service aga see ei ole kaugeltki selline pühapäevane kirik nagu enamus eestlased mõtlevad- kamp vanu inimesi tulevad kokku kuhugile vanasse creepysse kirikusse ja hakkavad oma religioosseid asju tegema. Teenistused toimuvad hubases kontserdisaalis, kind of nagu klubi.
Teisipäeval toimuvad üle New York City kodugrupid või siis samal ajal Exchange Bible Study. Kolmapäeviti on üks kord kuus Hear & Soul, kus inimesed tulevad lihtsalt kokku kogudusena et ülistada Jumalat ja õppida teda kogudusena paremini tundma. Neljapäeviti on creative night ehk sis pmst tiimikas ja reedeti on nooremate chill/osadus ja Friday night live mis on samamoodi mõeldud et inimesed saaksid koos üksteist paremini tundma õppida ja koos aega veeta.
Ma olen Hillsongis käidud aja jooksul nii palju uut õppinud, saanud uusi ideid ja mis kõige tähtsam lihtsalt saanud niipalju ise tuld juurde südamesse.
Üleile käisime Mariga Staten Islandi rannas. Mmm, see koht on lihtsalt nii uskumatult ilus. Ookeanivesi ei erinenud oma soojuselt küll mitte kuidagi Eesti mereveega aga see koht oli lihtsalt niivõrd ilus. Kohe ranna kõrval on seal lõbustuspark, meenutab paradiisi.
Täna käisin Stationis proovipäeval. Station on Williamsburgis, hipsterite põhitänaval Bedford'is asuv söögikoht, mis on reaalselt vist minu lemmik söögikoht terves maailmas, see toit on lihtsalt nii hea.
Tegelikult ma ei tahtnud sinna tööle saada aga kuna sain sinna proovipäevale tuttava kaudu ei saanud minemata ka jätta. Üks kutt näitas mulle paar tundi kõike, mis ühe restorani telgitagustes toimub. Peale paari tundi kutsus manager mind korra kõrvale ja ütles, et nad siiski otsivad kedagi, kellel on juba restoranis töötamise kogemus olemas ja mul oli tegelikult selle üle siiralt hea meel. Sain aga väga toreda kogemuse osaliseks ja peale kauba sain ka tasuta maailma parimat burgerit, mis lihtsalt reaalselt ongi maailma kõige parem ja sama kutt, kes mulle asju õpetas sheikis mulle veel freshly squeezed lemonade, mis oli super njommi. Kokkuvõttes oli tänase päeva kogemus üli super, sain oma lemmik restorani mõlemat poolt näha, nii töötajate silmade läbi kui ka päeva lõpus kliendina.
Homme läheb Urban Outfittersisse proovipäevale. Ma olen siin juba nii kaua tööd otsinud ja samal ajal saanud programmilt ähvardavaid kirju minu ärasaatmise kohta, et paar päeva tagasi olin juba sada protsenti kindel et tulen ja isegi tahan tulla tagasi koju. Ma olen NY's saanud elada nüüdseks täpselt kuu aega ja ma olen selle ajaga lihtsalt meeletult palju õppinud, kogenud ja näinud. Samal ajal ma olen niivõrd põnevil kõige selle üle, mis Eestis toimub. Igatsen väga oma kalleid sõpsu ja kõike seda, mis Eestis toimub. Ma tean, mulle endale tundub ka väga imelik et ma olen New York'is ja ma igatsen Eestisse tagasi. New York on alati olnud minu unistuste linn ja ma olen iga hommik uuesti Jumalale niivõrd tänulik et mul on see võimalus elada teatud periood oma elust selles linnas.
Igastahes ... samal päeval kui Mariga Coney Islandil rannas käisime ehk siis üleeile olin üsna veendunud, et tulen koju tagasi. Mitte ainult sellepärast et programm sunnib vaid ise tahan ka tulla juba. Mõtlesin endamisi, et ainus töökoht, kus ma tahaks töötada veel siia jäädes on Urban Outfittersis. See mõtle käis mul mitu korda peast läbi, ainult UO oleks koht, mille pärast ma tahaks siia veel jääda ja neelaks koduigatsuse alla. Ma tahtsin Urban Outfittersisse tööle saada tegelikult juba enne siia tulekut aga ma väga ei tegelenud sinna koha saamisega, samas siia jõudes ma ka ei proovinud väga sinna tööle saada, see tundus kuidagi next level, et mina küll sinna ei saaks. Ühel hetkel oli mul aga nii suva et applyisin mitmesse Urban Outfittersi poodi ja käisin ka kahel grupivestlusel.
Olime parasjagu Coney Islandil Mäkis kui mul helises telefon. Toru otsas oli keegi naine ja tutvustas et ta on ... Outfittersist. Ainus asi mis ma sellel hetkel kuulsin oli sõna Outfitters ja ma olin juba nii õnnelik et Urban Outfittersist helustati. Tegelikult tuli välja et naine, kes helistas oli American Eagle Outfitters'ist ja soovis minuga intervjuud teha kuid alles 9ndal juulil mis on minu jaoks juba way too late. Panin intervju aja kirja kuid tegelikult teadsin, et see ei mängi välja aga samas ma ei olnud kurb kuna olin juba harjunud mõttega, et lähen Eestisse tagasi.
Istusime siis Mariga metroo peale ja mu telefon helises jälle. Mõtlesin et äkki American eagle Outfitters unustas midagi öelda aga tuli välja et seekord oli teiselpool toru päris Urban Outfitters kes soovis mind proovipäevale kutsuda. Niisiis homme ehk siis juba täna kell 8am lähen Urban Outfittersisse proovipäevale. Mul paluti oma kõik dokumendid ja asjad kaasa võtta, ma ei kujuta ette, mis saama hakkab.
See kõik on tegelikult väga kummaline, alguses ei saa pikka aega tööd ja kõik läheb justkui nii halvasti ja siis ma just harjusin ära, et lähen tagasi Eestisse ja olin selle üle juba väga põnevil ja nüüd äkki reaalselt täiesti viimasel hetkel helistatakse kohast, mis oleks ainuke ametikoht mis mind siin veel kinni hoiaks. Ma olen aru saanud elu jooksul et ma ei saa tihtipeale aru, mis on Jumala plaanid minu elu jaoks. Ollen nendes olukordades siin ei ole ma sellest veel vähem aru saanud. Samas ma olen igal hetkel olnud siin Jumalale nii tänulik nende võimaluste ja kogemuste eest ja ma tunnen et olen saanud nii palju temas kasvada.
Tegin Jumalaga diili et mis iganes on tema plaan minu jaoks selleks suveks see juhtub. Homme saab teada mis saama hakkab .. täna. Kui ma saan Urbanisse tööle täna ja paberimajanduse kõik korda siis jään siia suve lõpuni. Kui ei saa siis tulen varsti , ilmselt juba nädala jooksul koju tagasi. Ma veidi olen fingers crossed et ma ei saaks sinna tööle aga samas saab see mis saab ja ma tean et see ongi parim, I trust God 100 % :)
Olge mõnusad :)!
Võin päris julgelt öelda, et see aeg natuke enne ja natuke peale viimase hoiatuse saamist oli mu elus üks raskemaid aegu üldse. Ma olen üldiselt väga tugev inimene ja talun stressi ja pingelisi olukordi väga hästi, aga sel hetkel läks see kõik natuke liiga paljuks. Samal ajal lisas pinget juurde ka jala põletus.
Käisime Stellaga nädal tagasi ühel õhtul Roccafelleri ja Times Squaeri juures jalutamas. Tänava peal oli parasjagu kind of nagu kanalisatsiooniring, kust tuli auru välja. Mõtlesime et seal saaks päris laheda pildi ja kuna ma üldjuhul liiga palju ei mõtle enne kui tegutsen, istusin asfaltile maha, et lahedama pildi saaks. Mille peale ma aga ei mõelnud oli et kui kuskilt maa alt tuleb välja kuuma auru siis on üsna suur tõenäosus et metall ja asfalt selle ümbert on kuum. Mul oli vist veel blondi hetk kuna ma istusin sinna afaltile kaks korda, ehk teine kord ei ole enam nii kuum ?! Sellest õhtust sain omale mõlemale jalale põletushaavad, vasaku jala oma oli aga eriti suur ja mõni päev peale õnnetust hakkas see valutama ja läks päris paiste. Näitasin põletust emale ja ta ütles et ma ikka oma haava raviks, tema vanaema suri jalahaigusesse. See oli tõesti vist maailma kõige mitte julgustavam asi mida öelda sellel hetkel.
Üks hetk olin ma juba leppinud sellega, et lähen üsna kohe koju ja üllataval kombel ma olin selle üle üsna põnevil. Olen NY's elatud aja jooksul käinud Hillsongi kirikus. Alguses ma ei olnud päris kindel, kas hakkan selles kirikus käima kuna see on nii suur, neil on pühapäeviti seitse teenistust. Aga mida enam ma seal käisin seda enam nägin seda kirge nende inimeste südametes kes seda kogudust juhivad. Iga nädal käin ma Hillsongis tavaliselt kolm korda : Pühapäeval on Sunday service aga see ei ole kaugeltki selline pühapäevane kirik nagu enamus eestlased mõtlevad- kamp vanu inimesi tulevad kokku kuhugile vanasse creepysse kirikusse ja hakkavad oma religioosseid asju tegema. Teenistused toimuvad hubases kontserdisaalis, kind of nagu klubi.
Teisipäeval toimuvad üle New York City kodugrupid või siis samal ajal Exchange Bible Study. Kolmapäeviti on üks kord kuus Hear & Soul, kus inimesed tulevad lihtsalt kokku kogudusena et ülistada Jumalat ja õppida teda kogudusena paremini tundma. Neljapäeviti on creative night ehk sis pmst tiimikas ja reedeti on nooremate chill/osadus ja Friday night live mis on samamoodi mõeldud et inimesed saaksid koos üksteist paremini tundma õppida ja koos aega veeta.
Ma olen Hillsongis käidud aja jooksul nii palju uut õppinud, saanud uusi ideid ja mis kõige tähtsam lihtsalt saanud niipalju ise tuld juurde südamesse.
Üleile käisime Mariga Staten Islandi rannas. Mmm, see koht on lihtsalt nii uskumatult ilus. Ookeanivesi ei erinenud oma soojuselt küll mitte kuidagi Eesti mereveega aga see koht oli lihtsalt niivõrd ilus. Kohe ranna kõrval on seal lõbustuspark, meenutab paradiisi.
Täna käisin Stationis proovipäeval. Station on Williamsburgis, hipsterite põhitänaval Bedford'is asuv söögikoht, mis on reaalselt vist minu lemmik söögikoht terves maailmas, see toit on lihtsalt nii hea.
Tegelikult ma ei tahtnud sinna tööle saada aga kuna sain sinna proovipäevale tuttava kaudu ei saanud minemata ka jätta. Üks kutt näitas mulle paar tundi kõike, mis ühe restorani telgitagustes toimub. Peale paari tundi kutsus manager mind korra kõrvale ja ütles, et nad siiski otsivad kedagi, kellel on juba restoranis töötamise kogemus olemas ja mul oli tegelikult selle üle siiralt hea meel. Sain aga väga toreda kogemuse osaliseks ja peale kauba sain ka tasuta maailma parimat burgerit, mis lihtsalt reaalselt ongi maailma kõige parem ja sama kutt, kes mulle asju õpetas sheikis mulle veel freshly squeezed lemonade, mis oli super njommi. Kokkuvõttes oli tänase päeva kogemus üli super, sain oma lemmik restorani mõlemat poolt näha, nii töötajate silmade läbi kui ka päeva lõpus kliendina.
Homme läheb Urban Outfittersisse proovipäevale. Ma olen siin juba nii kaua tööd otsinud ja samal ajal saanud programmilt ähvardavaid kirju minu ärasaatmise kohta, et paar päeva tagasi olin juba sada protsenti kindel et tulen ja isegi tahan tulla tagasi koju. Ma olen NY's saanud elada nüüdseks täpselt kuu aega ja ma olen selle ajaga lihtsalt meeletult palju õppinud, kogenud ja näinud. Samal ajal ma olen niivõrd põnevil kõige selle üle, mis Eestis toimub. Igatsen väga oma kalleid sõpsu ja kõike seda, mis Eestis toimub. Ma tean, mulle endale tundub ka väga imelik et ma olen New York'is ja ma igatsen Eestisse tagasi. New York on alati olnud minu unistuste linn ja ma olen iga hommik uuesti Jumalale niivõrd tänulik et mul on see võimalus elada teatud periood oma elust selles linnas.
Igastahes ... samal päeval kui Mariga Coney Islandil rannas käisime ehk siis üleeile olin üsna veendunud, et tulen koju tagasi. Mitte ainult sellepärast et programm sunnib vaid ise tahan ka tulla juba. Mõtlesin endamisi, et ainus töökoht, kus ma tahaks töötada veel siia jäädes on Urban Outfittersis. See mõtle käis mul mitu korda peast läbi, ainult UO oleks koht, mille pärast ma tahaks siia veel jääda ja neelaks koduigatsuse alla. Ma tahtsin Urban Outfittersisse tööle saada tegelikult juba enne siia tulekut aga ma väga ei tegelenud sinna koha saamisega, samas siia jõudes ma ka ei proovinud väga sinna tööle saada, see tundus kuidagi next level, et mina küll sinna ei saaks. Ühel hetkel oli mul aga nii suva et applyisin mitmesse Urban Outfittersi poodi ja käisin ka kahel grupivestlusel.
Olime parasjagu Coney Islandil Mäkis kui mul helises telefon. Toru otsas oli keegi naine ja tutvustas et ta on ... Outfittersist. Ainus asi mis ma sellel hetkel kuulsin oli sõna Outfitters ja ma olin juba nii õnnelik et Urban Outfittersist helustati. Tegelikult tuli välja et naine, kes helistas oli American Eagle Outfitters'ist ja soovis minuga intervjuud teha kuid alles 9ndal juulil mis on minu jaoks juba way too late. Panin intervju aja kirja kuid tegelikult teadsin, et see ei mängi välja aga samas ma ei olnud kurb kuna olin juba harjunud mõttega, et lähen Eestisse tagasi.
Istusime siis Mariga metroo peale ja mu telefon helises jälle. Mõtlesin et äkki American eagle Outfitters unustas midagi öelda aga tuli välja et seekord oli teiselpool toru päris Urban Outfitters kes soovis mind proovipäevale kutsuda. Niisiis homme ehk siis juba täna kell 8am lähen Urban Outfittersisse proovipäevale. Mul paluti oma kõik dokumendid ja asjad kaasa võtta, ma ei kujuta ette, mis saama hakkab.
See kõik on tegelikult väga kummaline, alguses ei saa pikka aega tööd ja kõik läheb justkui nii halvasti ja siis ma just harjusin ära, et lähen tagasi Eestisse ja olin selle üle juba väga põnevil ja nüüd äkki reaalselt täiesti viimasel hetkel helistatakse kohast, mis oleks ainuke ametikoht mis mind siin veel kinni hoiaks. Ma olen aru saanud elu jooksul et ma ei saa tihtipeale aru, mis on Jumala plaanid minu elu jaoks. Ollen nendes olukordades siin ei ole ma sellest veel vähem aru saanud. Samas ma olen igal hetkel olnud siin Jumalale nii tänulik nende võimaluste ja kogemuste eest ja ma tunnen et olen saanud nii palju temas kasvada.
Tegin Jumalaga diili et mis iganes on tema plaan minu jaoks selleks suveks see juhtub. Homme saab teada mis saama hakkab .. täna. Kui ma saan Urbanisse tööle täna ja paberimajanduse kõik korda siis jään siia suve lõpuni. Kui ei saa siis tulen varsti , ilmselt juba nädala jooksul koju tagasi. Ma veidi olen fingers crossed et ma ei saaks sinna tööle aga samas saab see mis saab ja ma tean et see ongi parim, I trust God 100 % :)
Olge mõnusad :)!
 |
| At the Station |
No comments:
Post a Comment