Neljapäeval sain teada, et peaksin omale pühapäevaks kuskilt Soome piletid ostma. Reedel kutsusin Helenat laagrisse kaasa ja ta oli nõus. Laupäeva hommikul ostsime järgmiseks päevaks piletid ära ning kuna samal õhtul toimus Heartbeat Tallinn raames viimane suur kontsert A. Le. Coq Arenal, siis jõudsin koju alles kell 2 (am) - 7: 30 läks juba laev sadamast välja.
Kuna uni oli liiga armas jäin ma hommikul oma asjade pakkimisega liiga hilja peale ja jõudsime sadamasse vaid kümmekond minutit enne check-in'i lõppemist. Hakkasime siis sadamatöötajale oma dokumente ulatama, kui ta äkitselt avasas, et Helena on alaealine ja küsis temalt vanema luba laeva peale minemiseks. Piletite broneerimisel meile küll öeldi, et alaealisel peab kaasas olema vanema kiri, kuid seda ei ole reaalselt mitte ükski kord minu Soomes käisime ajaloo jooksul küsitud ja ma olen seda maad päris mitu korda külastanud alaealisena ka ilma vanemateta.
Alguses arvasin, et naine kassast niisama teeb tarka nägu ja küsib seda paberti, kuid mida sekundid edasi, seda selgemaks sai, et ta ei tee nalja ega kavatse meile ka mingit erandit teha selle paberi küsimise osas.
Mu isa viis meid hommikul laeva peale ja ta oli samuti seal, kui paberit vaja läks. Uurisime siis, kas äkki minu isa võib selle sõbranna eest täita, kuna mina, kui Helena saatja, (:D... funny) olen kohapeal olemas ja minu isa kui täiskasvanud pere sõber vastutab lisaks kogu selle asja eest, kuid algne vastus oli siiski eitav.
Sekundid aina jooksid ja aeg jõudis hirmutavalt lähedale ajale, mil laeva uksed pidid sulgema. Kui keegi teist on minu blogi ka enne lugenud, siis umbes täpselt aasta aega tagasi läksin ma samuti oma sõbrannaga Soome ... esimesel päeval jäin ma kogemata hommikul magama ja me jäime selle pärast laevast maha. Peale seda, järgmisel hommikul, unustasin ma piletid koju, kuid õnneks ime komber meilt neid ei küsitud (I'm still thankful for that ) pluss Soomes unustasin ma meie korteri võtmes sisse nii, et üks meile tundmatu mees pidi edasi-tagasi sõitma 4 tundi, et oma võtmega see uks lahti keerata. Jah, Soomega on mul mitmesuguseid kogemusi ja seal kassa juures tundus, et ajalugu tahab ennast vist korrata.
Õnneks peale pikki läbirääkimisi oli naine nõus meid peale laskma tehes sealjuures koopia ka minu isa dokumendist (ei kujuta ette kuidas see asja paremaks tegi aga jeii).
Laevale peale laskmine lõpetati kell 7:15 ja kui meie väravatest läbi läksime näitas kell 7:14:50.
Laevasõit oli fun fun fun (not) - nagu ikka.
Kohale jõudes proovisime aru saada, kuidas me nüüd Helsinki kesklinna peaks saama, kuna Tallinnki sadam on kesklinnast omajagu kaugel. Peale väikest ringivaatamist leidime ühe toreda piletiautomaadi ja bussi, kuhu selle piletiga saab.
Meil oli Helsinkis paar tundi aega enne, kui teised Plussi tiimi inimesed hilisema laevaga kohale jõudsid ja me otsustasime teha linnas väikese shopping tuuri. Algus oli paljutõotav - igal pool kuhu silm nägi olid poodide peal allahindluste sildid. Jõudsime siis esimese suurema poe juurde, mis tee peale jäi, katsusime ust - see oli kinni. Vaatasime siis ukse peale, et mis kell see siis lahti tehakse ja seal oli kirjas - esmaspäevast reedeni : 8.00 - 20.00 laupäeviti : 10.00- 20.00 ja pühapäeviti : 12.00- 18.00
Kell oli sellel ajal veidi üle kümne ja juba mõne aja pärast pidid teised kohale jõudma, et koos minna laagri toimumiskohta - Ryttylasse.
Me mõtlesime valmis suure masterplaani - pidime olema 12.30 sadamas tagasi, et üheskoos startida ... kell 12 avatakse poed ... kohe peale poe avamist jookseme poodi sisse, vaatame 10 minutit ringi, siis jookseme kiirelt oma suurte kohvritega (mina jooksen oma suure kohvriga kuna Helenal oli kaasas ainult tavalise suurusega käekott ja magamiskott) bussi jaama, ostame pileti, loodame et buss tuleb kohe ja kõik on õnnelikud. Kuna kõik teised kohad olid sel ajal kinni, veetsime tunnikese mäkis - fun fun fun.
Kell 12 olime poe ees valmis ja lugesime sekundeid, millal uks lahti tehakse ja kui see õnnelik hetk lõpuks kätte jõudis läksime sisse ... mitte liiga kiiresti kõndides kuna me ei tahtnud jätta meeleheitlikku muljet poodi koheselt peale avamist sisse tormates.
Kiirshoping tehtud (võttis aega siiski mitte kümme, vaid viisteist minutit), olime valmis bussi peale jooksma kuniks ma uksest väljudes oma telefoni vaatasin sõnumiga : "Võtame teid 12.40 linnast peale ".
Esimene mõte oli - "Jeii, meil on 15 minta aega veel shopata " ja läksime poodi tagasi. Seekord olin kindel, et poemüüjad arvavad, et me oleme meeleheitel shoppajad, kuid mis siis ikka.
Long story short - peale meie suurt kiirshopingut passisime tund aega poodidest väga lähedal oodates, et iga minut tulevad teised ja me hakkame koos Ryttyle poole liikuma - vähemalt sain selle suve jooksul esimest korda tunnikese päevitada - Helsinki tänaval.
Kohale jõudes pani mind imestama, kui väike see koht ikka on. Kuuldavasti peaks siin, Ryttylas, olema kaks poodi - oma silmaga olen ma näinud neist ainult ühte. Aga ilus on siin küll, selle vastu ei saa vaielda ... ja tore ka. Laager on super ja juba mõni teine päev räägin lähemalt, mis me siin teinud oleme!
Seniks aga,
blessings and enjoy the pictures!
Kuna uni oli liiga armas jäin ma hommikul oma asjade pakkimisega liiga hilja peale ja jõudsime sadamasse vaid kümmekond minutit enne check-in'i lõppemist. Hakkasime siis sadamatöötajale oma dokumente ulatama, kui ta äkitselt avasas, et Helena on alaealine ja küsis temalt vanema luba laeva peale minemiseks. Piletite broneerimisel meile küll öeldi, et alaealisel peab kaasas olema vanema kiri, kuid seda ei ole reaalselt mitte ükski kord minu Soomes käisime ajaloo jooksul küsitud ja ma olen seda maad päris mitu korda külastanud alaealisena ka ilma vanemateta.
Alguses arvasin, et naine kassast niisama teeb tarka nägu ja küsib seda paberti, kuid mida sekundid edasi, seda selgemaks sai, et ta ei tee nalja ega kavatse meile ka mingit erandit teha selle paberi küsimise osas.
Mu isa viis meid hommikul laeva peale ja ta oli samuti seal, kui paberit vaja läks. Uurisime siis, kas äkki minu isa võib selle sõbranna eest täita, kuna mina, kui Helena saatja, (:D... funny) olen kohapeal olemas ja minu isa kui täiskasvanud pere sõber vastutab lisaks kogu selle asja eest, kuid algne vastus oli siiski eitav.
Sekundid aina jooksid ja aeg jõudis hirmutavalt lähedale ajale, mil laeva uksed pidid sulgema. Kui keegi teist on minu blogi ka enne lugenud, siis umbes täpselt aasta aega tagasi läksin ma samuti oma sõbrannaga Soome ... esimesel päeval jäin ma kogemata hommikul magama ja me jäime selle pärast laevast maha. Peale seda, järgmisel hommikul, unustasin ma piletid koju, kuid õnneks ime komber meilt neid ei küsitud (I'm still thankful for that ) pluss Soomes unustasin ma meie korteri võtmes sisse nii, et üks meile tundmatu mees pidi edasi-tagasi sõitma 4 tundi, et oma võtmega see uks lahti keerata. Jah, Soomega on mul mitmesuguseid kogemusi ja seal kassa juures tundus, et ajalugu tahab ennast vist korrata.
Õnneks peale pikki läbirääkimisi oli naine nõus meid peale laskma tehes sealjuures koopia ka minu isa dokumendist (ei kujuta ette kuidas see asja paremaks tegi aga jeii).
Laevale peale laskmine lõpetati kell 7:15 ja kui meie väravatest läbi läksime näitas kell 7:14:50.
Laevasõit oli fun fun fun (not) - nagu ikka.
Kohale jõudes proovisime aru saada, kuidas me nüüd Helsinki kesklinna peaks saama, kuna Tallinnki sadam on kesklinnast omajagu kaugel. Peale väikest ringivaatamist leidime ühe toreda piletiautomaadi ja bussi, kuhu selle piletiga saab.
Meil oli Helsinkis paar tundi aega enne, kui teised Plussi tiimi inimesed hilisema laevaga kohale jõudsid ja me otsustasime teha linnas väikese shopping tuuri. Algus oli paljutõotav - igal pool kuhu silm nägi olid poodide peal allahindluste sildid. Jõudsime siis esimese suurema poe juurde, mis tee peale jäi, katsusime ust - see oli kinni. Vaatasime siis ukse peale, et mis kell see siis lahti tehakse ja seal oli kirjas - esmaspäevast reedeni : 8.00 - 20.00 laupäeviti : 10.00- 20.00 ja pühapäeviti : 12.00- 18.00
Kell oli sellel ajal veidi üle kümne ja juba mõne aja pärast pidid teised kohale jõudma, et koos minna laagri toimumiskohta - Ryttylasse.
Me mõtlesime valmis suure masterplaani - pidime olema 12.30 sadamas tagasi, et üheskoos startida ... kell 12 avatakse poed ... kohe peale poe avamist jookseme poodi sisse, vaatame 10 minutit ringi, siis jookseme kiirelt oma suurte kohvritega (mina jooksen oma suure kohvriga kuna Helenal oli kaasas ainult tavalise suurusega käekott ja magamiskott) bussi jaama, ostame pileti, loodame et buss tuleb kohe ja kõik on õnnelikud. Kuna kõik teised kohad olid sel ajal kinni, veetsime tunnikese mäkis - fun fun fun.
Kell 12 olime poe ees valmis ja lugesime sekundeid, millal uks lahti tehakse ja kui see õnnelik hetk lõpuks kätte jõudis läksime sisse ... mitte liiga kiiresti kõndides kuna me ei tahtnud jätta meeleheitlikku muljet poodi koheselt peale avamist sisse tormates.
Kiirshoping tehtud (võttis aega siiski mitte kümme, vaid viisteist minutit), olime valmis bussi peale jooksma kuniks ma uksest väljudes oma telefoni vaatasin sõnumiga : "Võtame teid 12.40 linnast peale ".
Esimene mõte oli - "Jeii, meil on 15 minta aega veel shopata " ja läksime poodi tagasi. Seekord olin kindel, et poemüüjad arvavad, et me oleme meeleheitel shoppajad, kuid mis siis ikka.
Long story short - peale meie suurt kiirshopingut passisime tund aega poodidest väga lähedal oodates, et iga minut tulevad teised ja me hakkame koos Ryttyle poole liikuma - vähemalt sain selle suve jooksul esimest korda tunnikese päevitada - Helsinki tänaval.
Kohale jõudes pani mind imestama, kui väike see koht ikka on. Kuuldavasti peaks siin, Ryttylas, olema kaks poodi - oma silmaga olen ma näinud neist ainult ühte. Aga ilus on siin küll, selle vastu ei saa vaielda ... ja tore ka. Laager on super ja juba mõni teine päev räägin lähemalt, mis me siin teinud oleme!
Seniks aga,
blessings and enjoy the pictures!
 |
| Harjutame kodutuks olemist - Manchesteri jaoks |
No comments:
Post a Comment