A.Toming: Inglismaa - day 4 and 5

Neljanda päeva hommikul ostsime rongijaamast return ticketi Liverpooli (maksis 17 poundi, bussiga oleks ilmselt odavamalt saanud) ja asusime teise suure jalgpalli linna poole teele.

Kui me olime kümme minutit sõitnud helises mu telefon ja helistas keegi naine Filmimehest küsimusega, kas ma ei tahaks tulla saatesse "Õhtusöök viiele", mille võtted algavad pühapäeval. Kuna meie lend tuleb tagasi alles esmaspäeva hommikul pidin selle pakkumise ära ütlema. Hiljem tuli välja, et neil on septembri alguses tulemas ka teised sama saate võtted, kus samuti noored inimesed süüa teevad ja juttu räägivad. Ma ei ole neile veel midagi kindlat öelnud ... saatel ei ole just kõige parem maine küljes. Tavaliselt kuuleb sealt palju klatsi kaasosavõtjate kohta ja näeb mitmeid awkward hetki ... aga eks näis mis saab.

Liverpooli saabudes helistasime oma sealse hosti numbrile, ta võttis vastu ja rääkis midagi, millest ma aru ei saanud. Andsin siis toru Helenale, kuid üsna pea ilmus see düüd kuskilt ise välja ja alustasime teed tema poole. Ta oli kahekümnendate teises pooles olev india mees, kes on elanud Liverpoolis natukene üle aasta. Ta õppis siin laeva kapteniks ja üsna pea läheb oma esimesele laevasõidule, kus saab ise oma meeskonda käsutada. Ta inglise keel ei olnud just maailma parim pluss me ei osanud esimese hooobiga taga eriti midagi tarka rääkida kui vaid niisama small talki .

Peale veerand tunnist sõndimist jõudsime ühte korterisse, mis meenutas halvas korras olevat Mustamäe korterit. Õigupoolest see polnudki tavaline korter, vaid korrus, kus olid väikesed toad ja üks köök ja duzzi ruum - see oli neil vist ühikas või midagi taolist.

Jõusime selle korteri kõige kaugemasse tuppa, kus istus ees üks teine india kutt - nad elasid koos ühes väikeses ühika toas, mis mahutas endas ühte väikest riidekappi, lauda ja kaks voodit. Esimese asjana mõtlesime kohe, et kus meie veel magama hakkame. Peale väikest awkward vestlust vihjasime Helenaga, et hakkame nüüd linna minema kuna tahame Liverpoolist maksimumi näha. Meie host, düüd kes meile rongijaama vastu tuli, tuli meie kaasa ... ilmselt tahtis meile väga linna näidata. Me ei saanud talle öelda ka, et me ei taha, et ta kaasa tuleks kuna ta oli sõbralik ja ilmselt tahtis meile vaid head.

Kohe nende korteri lähedal asus üks suur kirik, mille maja katusel oli suur kroon, kaugelt vaadates nägi see küll pigem välja nagu tuumajaam. Sisse minnes oli ka laes üks suur-suur kroon. Ma olen kristlane ja käin Oleviste kirikus, mis on väga vana hoone ja näeb ka ehk esmapilgul natuke hirmuäratav välja, nagu vanad kirikud ikka, kuid see oli ikka klass omaette. Ainus, mis mul seal sees olles mõttesse tuli oli pilt, kus vaesed jutlustajad seal keskel teevad kui see suur kroon maha peaks kukkuma.

Edasi suundusime linna poole. Me tahtsime Biitlite muuseumisse minna ja sinna ta meid ka viis. Biitlite muuseum asus mere ääres üsna kesklinnas. Juba sisse minnes võis näha treppe, millede iga astme peal oli kirjas üks Biitlite tuntud lauludest. Üleval oli lisaks muuseumile suur galerii ja shopping place, kus võis osta kõiki maailma asju Biitlite nimega.

Selleks hetkeks oli meie awkwardi level juba üsna laes ja meile meenus, et ennist korteris olles rääkisime me shopppamisest ja india kutid vastasid selle peale, et nemad vihkavad shoppamist ja nad ei suuda poes kümmet minutitki olla. Mõtlesime, et mis meil ikka kaotada on ja ütlesime meie hostile, kes terve see aeg meiega koos oli olnud, et me nüüd tahaksime shoppama minna - meie imestusest tuli ta meiega kaasa. Läksime esimesse poodi sisse ja ta lubas meid poe ees ooodata. Peale poole tunnist eriti venitatud shopppamist tuli ta meie juurde ja ütles et peab koju tööd minema tegema ja et me helistagu kui oleme shoppamise lõpetanud - wiiii.

Meie shoppamine ei lõpppenud nii pea ja seda kauem see kestis, kui me õhtu peale mõtlema hakkasime.

Suures kaubanduskeskuses olid mitmes kohas klaverid, mida inimesed said seoses tuleva Liverpooli klaverifestivaliga mängimas käiia. Otsustasin omale selle päeva challengiks võtta, et pean kaubanduskeskuses oleval klaveril mängima ühte ainukest lugu, mida ma tervenisti oskan - "Thousand Miles by Vanessa Carlton". Peale mitut korda klaverist mööda kõndimist istusin sinna taha ja mängisin oma laulu ära. Lõpunoot läks küll sassi aga mis siis ikka :)

Kui me olime juba üle viie tunni shopanud ja kell hakkas juba vaikselt 8 saama leidsime ülesse kino. See oli küll üli kallis (mina maksin pileti eest 9 poundi, helena 7, kuna ta on beebi :), kuid me olime valmis sellle raha välja käima et ainult paar tundi hiljem sinna creepysse tuppa minna. Vaatasime TED'i ja see oli täiega naljakas film - isegi väärt seda raha.

Film sai üheteist paiku läbi ja hakkasime hostide poole liikuma. Sinna jõudes nägime me ikka eriti jubedad välja - meik oli kõik suurest shopppamisest ja kõndimisest laiiali, juuksed olid mega sassis ja kõigele lisaks olime me lihtsalt väga väsinud. Hommikul kohale jõudes mainisid nad, et tahavad õhtul klubisse minna ja et kas me tuleme kaasa, kuid me ei rääkinud midagi kindlalt. Tagasi jõudes olid nad juba ennast valmis pannud ja ütlesid et davaix, lähme siis nüüd klubisse. Me küll rääkisime neile, et meile ei meeldi klubid ja Helena on alaealine ja me oleme mega väsinud, kuid nad väga ei võtnud no for and answere nii et me vahetasime riided ära (ma panin jalga nii pikad riided igas suunas või võimalik pluss Helena mustad ja katkised tomsid pluss suure kampsuni) ja läksime taksoga linna. Neil oli seal vist mingi sõbra klubi, kuna sisse minemiseks meilt mingit dokki ei küsitud - Helena on 16 ja ta ei oleks tohtinud sisse saada.

Terve sinna minemise tee rääkisime neile, kuidas meile ei meeldi ööklubid. Ma ei taha oma jutuga kedagi solvata, kuid minu arvates on ööklubid reaalselt ühed maailma jubedaimad kohad. Käisin esimest korda elus ööklubis oma sõbranna tüdrukute õhtul ja see oli päris jube. Minu arvates saab ööklubid võtta kokku nende märksõnadega : palju alkoholi, paljad tüdrukud, purjus mehed kes vaatavad kuidas paljad tüdrukud tantsivad ja kui siis lõpuks alkoholi tase veres on jõudnud piisava koguseni lähevad ja hakkavad otsima piisavalt purjus tüdrukut, kellega õhtut jätkata. Sorry kui ma kellegi tundeid riivan aga nii ju on. Tantsimine on iseenesest väga lahe, kuid minu arvates ei ole ööklubi see koht kus saaks seda teha nii et ei oleks jube... aga eks igaüks muidugi ise otsustab, mida ta asjadest maailmas arvab.

Nonii, jõudsime siis sinna klubisse ja sellele järgnes maailma kõige awkwardimad 10 minutit kuna me reaalselr Helenaga passisime lakke seal ja tahtsime lihtsalt minema joosta. Nad üritasid midagi sõbralikult rääkida kuid mitte kui midagi ei olnud kuulda. Juab hommikul, kui me ütleisme, et me ei joo alkoholi, olid nad väga üllatunud. Rääkisin neile, et ma pole oma 19 aasta jooksul kordagi alkoholi tarbinud (tõsi, ma olen maitsnud paar lonksu siidrik ja õlu oma elu jooksul kuid that's about it) ja nad ei suutnud seda uskuda. Peale pikka mõtlemist ütesid nad, et ilmselt on asi mu vanuses ja küll viie aasta pärast hakkan ma ka jooma ja mulle hakkavad ööklubid meeldima. Well, põhikoolis räägitu mulle sama juttu, möödas on viis aastat :)

Ma ei joo mitte selle pärast, et ma olen kristlane ja ma ei tohi juua - nõup, asi on pigem põhimõttes. Kui hetkel enamus noori Eestis tarvitab pidevalt alkoholi, siis ma ei näe sellel mõtet ja juba põhimõtte pärast ei joo tilkagi alkoholi. Mul on ülifun ka ilma alkoholita, küll mitte klubides, kuid pretty much igal pool mujal. Ma suudan elu nautida ja vabalt võtta ka ilma, et ma selleks alkoholi vajaksin... kuid jah, see on jällegist vaid minu vaade elule ja ma ei mõista kedagi hukka, vaid lihtsalt räägin kuidas mina asju näen.

Peale kümmet väga imelikku minutit klubis hakkasime sealt ära minema. Nad ilmselt said ise ka aru, et meile ei meeldi klubis olla ja pakkusid ise, et kas tahame ära minna - nemad jäid veel sinna. Korterisse kõndides ei teadnud me ikka veel, kus me magama hakkame ja otsustasime sealt minema minna - kunagi peab ju ikka ühe öö kodutut mängima.

Kell oli umbes pool üks öösel kui me korterisse jõudsime ja kähku pesema läksime. Pakkisime asjad kokku - ma jäin natuke seal millegagi munema, Helenal olid juba kõik vähegi paksud riided seljas ja minagi olin omale juba 100 kihti riideid selga ajanud, et öösel tänaval külm ei hakkaks kui järsku tulid meie hostid tuppa.

Algselt rääkisid nad, et on klubis vähemalt kolmeni öösel, kuid neil oli igav hakanud ja tulid varem ära. Jusssus, see oli maailma kõige tobedam hetk üldse, me olime oma asjad kokku pakkinud ja olime valmis sealt põgenema, kuni äkki nad tulevad koju. Sel hetkel oli juba liiga imelik öelda, et sorry, aga see kõik on liiga imelik ja me lähme minema. Nad panid meile põrandale tekid maha (õnneks, me mõtlesime ennist juba kõik maailma jubedamad viisid läbi kuhu nad meid magama topivad) ja me magasime selle öö põrandal.

Hommikul oli mu eelmisel päeval tulnud nohu juba väga suur ja ma sain ainult nina kaudu hingata, kuid ma ei julgenud püsti tõusta, et vetsust paberit tuua. Ootasime natuke aega, tõusime ülesse, panime asjad kähku kokku ja läksime viisakalt ära. Enne seda lisasid nad meid ka feissi sõpradeks - wiiii.

Algselt pidime sinna jääma kaheks ööks, kuid önneks see kutt, kes hommikul kauemaks koju jäi ei teadnud seda, nii et me saime sealt üsna lihtsalt tulema.

Peale tunni ja poolest mäki chilli otsutasime Liverpooli pealt hosteli otsida ja jõudsime lõpuks Hattersi hostelisse. Üks öö maksis seal 25 pundi chared roomis aga mõtlesime et parem maksame selle raha kui magame tänaval.

Samal õhtul hakkas üks hostidest meiega feissis rääkima ja küsis, kas oleme Manchesteris juba. Ma ei valeta üldjuhul kunagi aga sellel puhul panin näpud seljataga risti ja ütlesin et jaa, oleme küll. Päris halb oli see, et meie hostel oli süna lähedal nende korterile ja see oleks olnud maaaailma awkwardim hetk, kui me oleks järgmisel päeval nendega kokku põrganud linna peal.

Viies päev möödus mõnusalt, saime välja puhata, leidsime Liverpooli china town'i ja nautisime oma ilusa vaatega hosteli tuba.

All the pictures are taken in Liverpool by me - hope u'll enjoy them