Inglismaa - day 1

Umbes kuu aega tagasi ostsime Helenaga ühel suvalisel südaööl vanalinna Mäkis piletid Manchesteri ja siin me nüüd siis oleme.

Eile öösel juhtus mu arvutiga õnnetus ja ekraan  läks katki, õnneks lubas mu õde oma arvuti reisile kaasa võtta , et reisiblogi tulemata ei jääks.

Sain omale eile õhtul uued jalanõus ja hakkasin neid hommikul lennukile minnes ilusti jalga panema kuniks avastasin et mõlemad gladiaatorid on vasaku jala omad - win.

Kuna me mõlemad tulime just eile onoorte suelaagrist, olime terve päeva suht väsinud, isegi üleväsinud peaks mainima. Olen suht kindel, et enamus inimesi, kellest me mööda kõndisime või kellega kokku puutusime arvasid, et oleme kas segi või promilli all.

Jõudsime lennujaama tunnikese enne lennuki väljumist ja kui me Ryani järjekorda ennast seadsime ja parasjagu just snäkiautomaadi kõrval olime kukutas Helena oma mõtte jõuga sealt ühe kindel bueno alla .... ilmselt siiski jah mitte mõttejõuga. Tsekkisime mõlemad parajasti automaadi poole kui see shokolaad lampi alla kukkus. Kuna me ei olnd selle eest maksnud siis endale me seda ei võtnud kuid fun oli.

Lennukisõit möödus ilusti, natuke ebamugav oli küll Ryani kitsastel kohtadel magada kui suure unega on kõik võimalik.

Lennuki pealt maha tulles .... esiteks pidime pikka aega ootama passikontrolli taga. Edasi liikudes tundus kõik üsna lambine. Ma olen oma elu jooksul päris palju kõiksuguseid lennujaama näinud aga see oli neist üks veidramaid. Nagu oleks kuskile hoopis teistsugusesse kohta sattunud ... natukene meenutas mingit halba tulevikufilmi tseeni. 

Kuna Ryani lennujaam ei ole päris Manchesteri kesklinnas, oli meil vaja saada bussi või rongi peale. Päris meie värava juurest läksid mingid bussid, kuid need tundusid liiga kahtlased ja me hakkasime kõndima rongijaama peale. Pikk pikk kõndimine üsna veidras kohas ja lõpuks jõudsime sinna, kuhu vaja minna. Piletimüüja seletas meile, millise rongi peale peame minema. Rongiga sõites sai selgeks, et Manchesteris on tõepoolest ainult punased, pruunikad ja beezid majad - see oli esimene asi, mis ma selle linna puhul märkasin maandumise ajal. Kõikjal oli näha ainult väikseid punaseid majasid ja täna linna peal ringi liikudes ... ega naljalt siit ühtegi teist värvi maja ei leia.

Peale kahtlast rogisõitu imelikes kohtades (sõitsime mööda vanadest majadest, mis nägid üsnagi välja nagu meie Kopli mahajäetud majad ... ainult et need olid loomulikult punased ). jõudsime lõpuks Picadilli rongijaama. Olime leppinud kokku oma esimese kahe öö hostiga, et helistame üksteisele kuskil 7 ajal, kui ta Londonist tagasi jõuab, seega oli meil aega linna peal kolada oma kohvritega mõnusad kuuus ja pool tunnikest.

Olime kuulnud, et Manchesteris on ainult üks Primark ja võtsime omal eesmärgiks see ülesse leida, mida me ka üsna pea tegime. Jõudsime poele lähemale ja lähemale kuniks nägime, et selle uksed on kinni ja ehitusmehed teevad seal sees tööd. Küsisime mitu korda mööduvatelt kohalikelt et kas see ikka tõesti on ainus Primark ja ega pole kuskil linna peal veel mõnda, kuhu me saaks minna. - vastus oli kõigilt sama - see on ainus. See oli vist eilse päeva üks kurvemaid hetki :(   kuid kes mu reisiblogisid on enne lugenud teavad, et asjad lõppevad alati hästi, nii ka sellel korral.

Kõndisime siis linna peal ringi kuniks leidsime turistiinfopunkti ja astusime sisse, et linnakaarti hankida. Nii igaks juhuks küsisin ka sealselt töötajalt, et kas see on ainus pood ja ega ta ei tea, millal see avatakse. Ta vastas, et see on tõepoolest ainus, kuid see on ju lahti - sisse saab maja teiselt poolt .... see oli üks õnnelik hetk :)

Sellele teadmisele järgnes pikk shoping pluss veel hiljem leidsime ülesse Manchesteri china town'i. Ma pole kunagi ühtegi china town'i näinud nii et see oli väga lahe kogemus - palju hiinlasti ja kõik sildid olid hiina keeles. See ei olnud küll eriti suur ala aga siiski väga lahe. 

 Kui me olime juba tükk aega oma kohvritega linnas ringi chillind ja need igale poole teistele jalgu jätnud et saaks paremini shopata läksime Mäkki, et saaks oma hosti numbri netist kätte. Pool kogemata sain ma seal miskipärast tasuta jäätise, wii. Kui Londoni Olümpiamängud said just alles läbi, siis Mäkis jagati ikka veel nende tasse ja üleüldse, terve linn on London 2012 suveniire täis - enamus juba allahinnatud.

Mingi aja pärast helistas meile meie esimene couch surfing host ja seletas meile, kuidas me tema poole saame. Ta elab linnaosas nimega Stockport, mis on üks vaesematest linnaosadest siin Manhesteris. Ta on kahekümnendate poole peal olev naine ja tal on armas koer. Tema juurde tulles rääkisime natuke juttu ja läksime üsna pea magama . Well ... Helena ja meie host läksid magama kuna mina kirjutan blogi.

Homme on juba uus päev ja uued seiklused ,

hope u'll enjoy the pictures.

Best wishes from Manchester.