A.Toming: Väike kodutu laps

_____________

VÄIKE KODUTU LAPS - ehk siis lugu sellest kuidas ma

lõpuks omale päris oma kodu leidsin, või siis päris oma toa ... okei, see on mul voodikoht jagatud toas ja pool osa riidekapist but the idea remains.

______________

Peale eelmist postitust sain päris mitu murelikku ja nõu andvat kirja Melbournes elamise leidmise

kohta ja olen teile väga tänulik, nii armas et üritasite aidata.

Selleks ajaks kui selle postituse avaldasin olin just sisse kolinud oma suuretõenäsusega koju järgmiseks pooleks aastaks aga blogi oli omadega natuke ajast maas.

__________________

Once upon a time ... või kuidas iganes need ilusa lõpuga lood algavad.

Tulin siia Austraaliasse ja mul polnud õrna aimugi kus ma elama hakkan ega ka ööbin paar päeva enne siia tulekut aga see oli okei, sest ma olen seda nalja ka enne NY's teinud, lausa kaks korda.

____

Seekord aga ei läinud asjad nii smoothilt nagu oleks oodanud

____

Väike ilus Melbourne linnavaatega pilt teile siia vahepeale

____

Igatahes - pikk jutt lühikeseks, mina tulin siia meist kolmest kõige esimesena - mõttega et leian meile selleks ajaks kui teised tulevad kõigile elamise. Seda ei juhtunud ja tuli hoopis maailma suurim koduigatsus korduvalt peale.

Mõni päev enne Natalia tulekut rääkisin Dashaga et meile kolmele koha leidmine on

MISSION IMPOSSIBLE

ja hakkasin otsima erinevate portaalide kaudu ainult endale tuba, mida saaks

suvakatega jagada või siis tuba korteris, kus elab teistes tubades veel teisi inimesi sest iga variant tundus parem kui pargi pingil ööbimine. See kusjuures on

siin üli populaarne (mitte pargi pingil magamine #duud , kuigi siin on üli kahjuks tänavatel palju kodutuid küll), neil on lausa eraldi veebileht olemas, kust saab vaadata renditavaid tubasid või

jagatud tubasid.

____

Pika jutu vahepeale (lubasin et tuleb lühike aga no võta sa näpust) teile pildikesed Brighton beachist, mis on üks armsamaid randu kus olen käinud ja seda just nende imetoredate majakeste pärast kus vahel Dasha ja Chevil (kes tuleb augustis Eestisse Monashi ülikooli poolt vahetusõpilaseks #WuupWuup) ennast varjus peidavad.

Nimelt terve rand on täis erinevaid kirjuid väikseid majakesi mis kuuluvad kellegile või mida saab päevaks rentida, nende sees magada ei tohi. Kindlasti leidub palju #REBELKIDSE kes seda siiski teevad again and again and again

NBNB!! Kui sul on parasjagu vaja midagi ilusat vaadata siis tseki mu lemmiklaulu -

https://youtu.be/sP4NMoJcFd4

_____

____

___

_______

Ja siis vahepeal oli ikka maailma suurim kurbus juba peal, ma ei saanud aru mida junni ma pidin ronima siia teisele poole maailma otsa nii kaugele oma sõpradest ja kallitest inimestest. Mul ei ole tavaliselt inimeste igatsust peal olnud välismaal elades (Ainult oma väikest kutsukest olen alati igatsenud) aga seekord lihtsalt oli kuidagi eriti jube raske olla nii eemal kõigist.

___ _ ___

Ja no loomulikult on eriti raske olla eemal oma kallist peiksist.

Me hakkasime käima umbes täpselt üks kuu enne kui ma siia tulin ja kui ma tegin otsuse siia tulla siis me olime küll sõbrad juba pikka aega olnud aga polnud vähimatki plaani käima hakata ( vähemalt mul sel hetkel ). Võibolla see info annab natuke back storit, kui oleks teadnud et leian oma elu armastuse oma enda nina alt siis poleks arvatavasti seda otsust teinud et pooleks aastaks minema minna.

_________________

Nojah, lennupiletid on ostetud suve keskpaigaks tagasi ja vahetada ei saa (jeps, juba uurisin kas saaks varasemaks) nii et ei olnud midagi parata. ÕNNNEKS varsti tuli Natalia ja siis juba varsti tuli ka Dasha lõpuks Melbourne ja ma polnud enam siin üksi.

Nii super hea tunne oli neid kahte siin, minuga samas linnas näha ja kallistada. Mis sest et kodu ikka olnud oli ikka kuidagi palju kindlam tunne (natuke, mitte liiga palju aga seegi midagi)

________

#KOHVIONELU

_______

___________

Terve selle aja elasin ma vahepeal maailma kõige armsama pere juures.

Pidin alguses nende juures olema esimesed kolm ööd, selle aja jooksul nad nägid et ma ei saa nii kiiretsi oma kodu ja lõpuks olin nende juures kokku umbes 10 päeva. See on ikka jube pikk aeg lasta kellelgi suvalisel võhivõõral enda juures elada - ikka JUBE PIKK aeg tõesti.

Ma olen nii väga tänulik neile selle külalislahkuse eest ja armastuse eest mis nad minu vastu osutasid, ilma nendeta austalt ma ei tea mis ma oleks teinud.

____

Ma olin vahepeal juba valmis selleks et võtan oma kohvrid ja lähen kuskile pargi pingi alla magama, see oli päris õudne tunne kui aus olla.

_____

Ma teadsin et see armas pere ei viska mind välja tänavale never aga teate seda tunnet kui olete kellegi külalislahkust ära kasutanud ja nii jube halb tunne on.

Aga õnneks nad ise pakkusid et saan olla nende juures veel oma koju sissekolimiseni mis oli maailma suurim kergendus.

_________

JA SIIS JA SIIS!!!

(BLOOPER ALERT - happy ending on the way)

_______

Peale meie esimest koolipäeva, mis põhimõtteliselt oli väga mõtetu sissejuhatus hakkasime kõik koos kodu otsima ja leidsime paar varianti mida juba smala õhtul vaatama läksime.

PEALE ohtrate selfide tegemist ja kurvastamist ja igatsemist LÕPUKS LÕPUKS appikene LÕPUUUUKS leidsime ühe toa mida Natalia oli nõus minuga jagama.

no niiii toree!!!

________

______

#TUMBLR #STREETS #OF #MELBOURNE

______

___________

______

Esimene sissekolimise päev oli üsna kurb, tuba on Eesti mõistes üsna rääbakas, vähemalt alguses tundus, lage ja must igalt poolt.

Sai siis väike kurbuse hetk peetud ja hakkasin kohvreid lahti pakkima. Võtsin oma miljon pilti kodust kaasa ja mõni päev hiljem pügas naaber casually oma palmipuud ja võtsin omale koduloomaks ka ühe oksa.

_____

Siin see siis ongi, minu väike armas toapool koos umbes miljoni pildiga mis kaasa võtsin ja siit leidsin (suur osa ilusaid pilte on Colour Sisterhoodi konverentsi kutse pildid, IMEILUSAD) ja pluss minu väike palmipuu mille naabri prügikastist (basically) rotti lasin.

____