Neljandal päeval läksime ekskursioonile Siinai kõrbesse. Et sinna saada, pidime ületama Sharmi piiri ning enne piiri oli täpselt üks tore väike bensukas, mis päeva lõpus enam nii tore ei olnudki.
Meil oli eestlasest giid aga kuna reisibüroos läks midagi vahetusse tuli meie bussi ka kaks korralikku vene tädikest, kellele egiplasest giid omakorda vene keeles kõva häälega meie selja taga asju seletas - tänu neile sain uuesti tõdeda, et seitsmest aastat vene keele õpinguist polnud küll eriti midagi tolku, kuna kokku nende jutust sain ehk paarist lausest aru.
Kõrbesse jõudes olin veidi üllatunud, kuna ma kujutasin kõrbe ette kui meeletult suure alana, mida 360 kraadi ümbritseb ainult liiv - meie kõrbes oli aga mitmed veekogud ja kohati nägi liiva sees isegi mingisuguseid rohelisi põõsaid. Enne esimest peatust sõitsime mööda punasest autost, kes nagu hiljem selgus, oli kõrbevette kinni jäänud.
Meil oli bussis kaasas ka üks onuke, kes iga meie liigutust sellel reisil filmis - astud bussist välja- onuke filmib, lähed bussi tagasi- onkel ikka filmib. Kui ma kuskil proovisin kõrbes pilti teha ja jäin grupist natuke eemale- onuke ootas mu ära ja saatis ikka ilusti grupi juurde. Need egiptuse mehed on kõik natuke naljakad. Aga tegelikult kui teda näiteks hotelli või turu egiptlastega võrrelda siis ta oli isegi suhteliselt normaalne - kandis isegi prille ja puha.
Kõrbest tagasi minnes tegime jälle selles samas väikeses bensukas, mis asus Sharmi piiri lähedal, väikese peatuse. Astusime vennaga bussist välja ja hakkasime vaikselt vetsu poole kõndima - isa oli juba ees läinud, et snorgeldamis maskid ära viia. Äkki kõlas kolm kõva pauku aga me ei teinud nendest eriti välja ... mis see väike pauk siis ikka ei oleks, ja kõndisime rahulikult edasi. Paari sekundi pärast tulid kohalikud egiptlased jooksuga meie juurde ja suunasid meid tagasi bussi. Ma alguses ei saanud väga arugi, mis toimub, kui kohalik kaameramees rääkis, et ilmselt mõni beduiin on midagi korda saatnud. Suur kamp mehi ajas 300m kaugusel kedagi taga - kui nad tagasi piiri poole liikuma hakkasid siis ühtegi laipa maha ei jäänud- surma ilmselt keegi ei saanud. Mõne minuti pärastu tuli bussi isa, kes oli peale tulistamist rahu meeli edasi jalutanud- ega tema ka asjast väga midagi aru ei saanud ega karta osanud.
Pealelõunat basseini äärde jõudes hakkasin oma rätikut parajasti tooli peale maha laotama, kui äkki vaatasin taevasse - eemalt hakkas tasapisi tulema paksu tossu. Mõne minuti pärast oli see toss juba süsimust ja kattis juba suur osa taevast - hiljem saime teada, et tegemist oli hotellitulekahjuga - õnneks mitte meie oma
Mõnus päev oli :] !
No comments:
Post a Comment