Day one @ Helsinki

See on lihtsalt täiesti uksumatu, kui palju hulle asju saab juhtuda vaid kahe päeva jooksul seoses Helsingi tripiga. äna hommikul jõudsime 11 ajal Soome. Algsete plaanide kohaselt pidime Seidiga aga Soome tulema eile, kuid tund aega enne rongi väljumist otsustasin ma unise peaga voogis videosid vaadata. Ilmselgelt jäin ma magama ning Seidi helistas mulle 40 minta enne laeva väljumist, et kus ma olen. Ma algul ei saand midagi aru aga siis kui asjad kohale jõudma hakkasid tuli väike paanika. Helistasin igast taksofirmad läbi aga keegi ei tahtnud ratast peale võtta(oleme Soomes oma ratastega). Siis võtsin ema auto (mul on load:) ja hakkasin oma suurt oldschool ratast väiksesse autosse sisse suruma ja uskuge või mitte aga ma sain selle sisse. Muidugi hiljem tuli kergeid mölke ja muud jura siluda aga sisse sai see aetud. Siis hakkasin sadama poole kihutama. Kell oli 7.30 kui ma natuke liiga kiiresti linnas sõitsin. Jõudsin sadamasse kohale ja selgus, et pardale enam ei pääse. Siis tuli kuskilt nurgatagant välja Seidi, kes oli mingil ime kombel me piletid tänase hommiku peale välja vahetanud. Piletid olid aga minu nimel ja Sedil polnud ühtegi dokumenti kaasas pluss veel pileteid ei tohiks tegelt vahetada välja 15 minta enne laeva väljumist nii et juba see oli täielik Jumala ime.
Vähemalt sai seda päeva Tallinnas hästi ära kasutada kuna mu väga hea sõpsu pidas tol päeval sünnat ja veel üks hea sõpsu tuli USA'st piiblikoolist tagasi.

On pühapäeva hommik, olime pannud omale 3 äratuskella, et me ikka kindlalt laeva peale jõuaksime. Ärkasimegi õigel ajal üless ning jõudsime isegi rongi peale. Laupäeval olime jätnud oma rattad Oleviste kiriku kabelisse. Oll on küll hommikul kell 7 kinni aga tore valvurionu oli nõus meid lahkesti aitama. Istusime siis rongis ja ma tsekkisn pileteid. Äkki küsis Seidi, et kas mul ikka Maijooksult saadud piletivoucher on kaasas mille alusel me odavamad piletid ostsime? Ja loomulikult mul ei olnud seda kaasas. Juba teist hommikut järjest oli mul see jube tunne sees. Nad ei oleks tohtinud meid tgelikult laevale lasta ilma selleta.
Oleviste noortelaaager on kohekohe tulemas ja sellega seoses on käimas paastukett, kus noored järjest päevadel paastuvad ja pühendavad rohkem aega Jumalale. Ma võtan ka sellest osa ja täna oli minu päev.
See kõik tundus Ollist liikuma hakaes nii apsurd, et juba teist hommikut järjest on siukse jama selle Soome saamisega. Aga ma palvetsin terve tee vahet pidamata ning me siiski otsustasime Seidiga, et proovime siiski peale saada kuidagi. Seisime siis autodega koos laevajärjekorras ning lõpuks kui meie kord oli pileteid tsekkida siis see naine ei küsinudki meilt seda voucherit!!!!!!! Reaalselt ta ei küsinud meilt seda aga see on täiega kindel laks, et seda tuleb näidata registreerimisel kuna vastasel juhul saad sa sama piletit 2 korda kasutada. Appikene, mul reaalselt hakkasid pisarad jooksma kui me piletikassast laeva poole suundusime.

Laevas tegi Seidi mu läpparile maailma suurima heateo - nimelt ta puhastas seda :D Mul on see läppar olnud peaaegu et 3 aastat ja ma lihtsat ei ole veel jõudnud selle puhastamiseni. Hetkel tundub läpakas nagu uuestisündinu, ta on nii puhas ja tundub hoopis teistsugune:)

Soome jõudes tõime asjad korterisse ära, puhkasime tibake ja suundusime kirikusse. Käisime ühes Rahvusvahelises kirikus- seal oli ülitore ja sõnum, mida räägiti oli ka väga hea. Siis trippisime veel linna peal ringi ja tegime meie sõbrannale sünnipäevavideo. NB! Palju Palju Õnnnne Marii!! Love u girl!
Õhtupoole jõudsime siis tagasi korterisse kui avastasime, et pannkoogipulbrisse on vaja segada hoopiski piima, mitte vett. Seega oli vaja poodi minna. Vatrasime Seidiga enne uksest väljumist, olime juba trepist alla minemas kui äkki tuli meile meelde, et olime unustanud võtme korterisse. See uks on aga üübrimelik kuna sel reaalselt ei ole ukselinki ja ust saab väljaspoolt avada vaid võtmega. See korter, kus me ööbim, on mu isa töökaaslase oma ning too oli hetkel Helsinkist väga kaugel laagri koosolekul ning ei võtnud telefoni vastu. Me Seidiga lihtsalt reaalselt passisime ukse taga ja mõtlesime, kuidas sellised asjad üldse reaalselt juhtuda saavad. Mingi aeg mõlkus peas mõte, et terve ülejäänud reisi veedamegi me nüüd pargipingil magades kui üldse kunagi koju peaks saama kuna laevapiletid olid ka toas. Enne lahkumist mängis meil toas läpparist muusika ja aknad olid ka lahti. Mõtlesin, et vahet pole, tuleme ju nagunii kohe tagasi aga nii see siiski ei läinud. Isegi koridorist oli muusikat ülihästi kuulda.
Mul kehtib tavaliselt selline reegel, et kui hädaon käes, siis tuleb issile helistada. Helistasingi talle ja peale tunniajast jamamist ja inimeste tagaajamist oli jäänud alles vaid üks variant- korteri omaniku pojal oli ka korteri võti kuid ta elas 2 tunni kaugusel Helsinkist. Jeps, 2 tunni kaugusel, ehk siis edasi-tagasi 4 tundi ning kell oli kuskil kümme õhtul. Ja see mees hakkaski tulema, lihtsalt ülihäbi oli taga telefonis rääkida, ma pidin maa alla vajuma. Meie teeme ühe lolli vea ja jääme korteri ukse taha ning seepärast tuleb üks meile tundmatu mees meie pärast kokku 4 tunnisele öötripile. Õnneks oli see mees kristlane ja see natuke tegi asja paremaks. Kui me taga lõpuks kohtusime siis ta oli ülitore ja rääkis, et kuidas ta ise siinsamas korteris elas ja kuidas temas ükskord sama asi juhtus. Ka siis pidid ta vanemad kaugelt Helsinkisse sõitma, et korterisse sisse saaks.
Appii, ma ei saa aru kuidas ja miks sellised asjad üldse juhtusid ... aga vb ma tegelikult natuke tean ka. Selle 2 päeva jooksul olen ma õppinud meeletu õppetunni sellest, kuidas Jumal saab pöörata kõik halva heaks ja kuidas ta ei jäta meil mitte kunagi hätta. Ta armastab meil selleks lihtsalt liiga palju. 




                                                   Here are the pic's from the day one.
    Sorry for all of you who don't understand Estonian. If you wish then I can do a small summary for  you   but let me know then:)

                                                                             My ride ;)