Täna oli töölt vaba päev. Plaan oli terve päev kodus istuda ja pilte töödelda aga oleksin pidanud selle plaani vist juba eos maha matma, kuna ainus viis kuidas ma suudan korralikult pilte töödelda on korralikult laua taga istudes, kodus meil sellist luksust aga ei leidu.
Poole päeva peal sain teada, et minu kaks sõpra (ühte nägin küll esimest korda aga the idea remains) on New Jersyst tulnud New Yorki avastama ja sain nendega kokku. Tegime väiksed burksi tiirud ja jalutasime High Line'l, mis on üks lahedamatest kohtades Manhattanil. Pilte saan näidata järgmises postituses kuna mul läks täna mälukaardi lugeja katki ja pildid kõik mälukaardi peal.
Tagasi tulles läksin teise metroo peale kui tavaliselt. Tundus, et lebo keiss, ainult üks peatus on vahet ja mis see ikka ära kõndida poleks. Teepeal eksisin ära ja mu aku sai tühjaks. Õnneks mul on peas pidevalt väike NYC isiklik maps, mis enamvähem alati tajub kus ma olen ja kuhu peaksin minema. Seda arvasin ka seekord kuni LÕPUKS leidsin tuttava tänava ülesse, ja siis avastasin et ma olin seal juba umbes 15 min tagasi käinud ainult teist pidi.
Aga eks elu ongi seiklus.
Kuna mul oli kaamera kaasas ja õla peal ning kell oli juba palju, panin selle vahepeal creepymates kohtades oma jumpsuity sisse ja nägin välja nagu rase. See oli minu tänase õhtu kaamera kaitse, ega keegi ei tule ju rasedat naist röövima. Kunagi ei tea, aga tundus vähemalt et sellisel viisil on kaamera ohutus kohas.
Poole päeva peal sain teada, et minu kaks sõpra (ühte nägin küll esimest korda aga the idea remains) on New Jersyst tulnud New Yorki avastama ja sain nendega kokku. Tegime väiksed burksi tiirud ja jalutasime High Line'l, mis on üks lahedamatest kohtades Manhattanil. Pilte saan näidata järgmises postituses kuna mul läks täna mälukaardi lugeja katki ja pildid kõik mälukaardi peal.
Tagasi tulles läksin teise metroo peale kui tavaliselt. Tundus, et lebo keiss, ainult üks peatus on vahet ja mis see ikka ära kõndida poleks. Teepeal eksisin ära ja mu aku sai tühjaks. Õnneks mul on peas pidevalt väike NYC isiklik maps, mis enamvähem alati tajub kus ma olen ja kuhu peaksin minema. Seda arvasin ka seekord kuni LÕPUKS leidsin tuttava tänava ülesse, ja siis avastasin et ma olin seal juba umbes 15 min tagasi käinud ainult teist pidi.
Aga eks elu ongi seiklus.
Kuna mul oli kaamera kaasas ja õla peal ning kell oli juba palju, panin selle vahepeal creepymates kohtades oma jumpsuity sisse ja nägin välja nagu rase. See oli minu tänase õhtu kaamera kaitse, ega keegi ei tule ju rasedat naist röövima. Kunagi ei tea, aga tundus vähemalt et sellisel viisil on kaamera ohutus kohas.
Madison Avenue and 73 street
No comments:
Post a Comment