Kui kuu aega tagasi olin ma valmis NY'st Eestisse tagasi tulema siis nüüd ei taha ma selle peale mõeldagi. Eestisse tagasi tulek on midagi mis mind viimase paari päevaga on hakanud kummitama nagu õudusunenägu. Don't get me wrong, ma armastan Eestimaad ja igatsen oma pere ja sõpru aga ma ei taha tagasi tulla.
Esiteks juba ainuüksi Hillsongi pärast. Ma olen seda kogudust nii väga armastama hakkanud, need inimesed ja kõik see mis siin toimub, ma olen osa sellest ja tahan olla osa sellest ka edaspidi, mitte ainult sügise alguseni. Ma armastan meeletult loomulikult ka Oleviste kogudust ja neid inimesi seal ja ei jõua ära oodata millal saan jälle oma inimestega vanas kirikuhoones rokkida aga Hillsongist on saanud mulle kodu.
Inimesed ... siin on kogu aega igal pool palju inimesi ja that's how I love it. Koguaeg kuskil midagi toimub, 24/7. Kõnnin poes ringi, aevastan, ja äkitselt ütleb keegi armas naine mulle riiete vahelt "bless you" või siis kõnnin Central park'is ja oma tüdrukuga date'l olev kutt ütleb mulle "I really love your shirt". New York'i inimesi jään ma väga igatsema. Don't get me wrong, ma armastan eestlasi ja kodumaad aga siin on lihtsalt asjad teistmoodi ja mulle meeldib selline maailm.
Üks ainuke asi mida ma peale inimeste Eesti juures igatsen on toit. Siin ma ei ole siiamaani normaalselt süüa osanud osta / teha või valida. Kodus on ikka kartul ja üpriski tervislik toit... kohukesi igatsen ka, kind of. Ma olin enne tulekut maailma suurim kohukeste fänn ja ma olin surmkindel et ma hakkan siin olles kohukesi taga nutma iga päev aga mulle on ainult paar korda selle ajal jooksul üldse meelde tulnud et sellised asjad maailmas eksisteerivad.
Olen Amorinos töötanud umbes kolm nädalat. Ma olen nii tänulik selle töökoha eest. Esiteks muidugi ainuüksi seepärast et mul on koht kus töötada ja raha teenida. Samas ma ei oskaks paremat töökohta soovidagi. Saan olla ümbritsetud jäätise ja tõsiselt toredate inimestega päevast päeva. Kõik mu töökaaslased ja managerid on tõeliselt toread ja meil saab tööjuures palju nalja. Täna käis teist korda me tööjuures Zachary Quinto ja ma casually müüsin talle jäätist. Tahtsin temaga pilti ka teha aga manager soovitas tööriietes seda parem mitte teha, kuna ta ehk ei soovi siis enam tagasi tulla.
Aeg läheb lihtsalt liiga kiiresti, mul on jäänud NY's veel alla kuu aja ja see mõte ei meeldi mulle koha mitte üks raas. Ütleme lihtsalt et peale ülikooli lõpetamist järgmisel kevadel näeb NYC mind siin kindlasti veel.
 |
| photo credit : Stella Kruusamägi |
No comments:
Post a Comment