Heiheii kõik armsad eesti inimesed.
Alustan uue reisiblogiga, selleks korraks on
____location ___ AUSTRAALIA
__duration ___ HALF A YEAR
___ home town ___ MELBOURNE
7. veebruar 2015 tulid mu armsad sõbrakesed minu juurde hommikusöögile ja chillisid minukal kuni ma veel viimaseid asju pakkisin. Ma ei ole kunagi olnud suur hüvastijätu inimene ja see cathering oli pigem spontaalselt organiseeritud aga see oli üls kõige armsamaid asju üldse.
Pealelõunat alustasin lendu Melbourne poole.
Minu marsruut - Tallinn - Helsinki - Tokyo - Melbourne
Veidi aega enne tulekut olin suures unepuuduses sest asju oli nii palju teha ja arvasin paar päeva enne jõule et mu pass, millega oli ka viisa tehtud, on varastatud. Teatasin siis täie kindlusega ka Eesti passi- ja tolliametile sellest ja lasin uue passi tegemisse.
Jõululaupäeval ma loomulikult avastasin et pass oli mu toas pintsaku taskus koos rahakotiga, mille ma olin päev enne Facebookis suurelt kadunuks kuulutanud.
Proovisin (natuke, ega liiga palju sellele aega ei pühendanud ka) passi numbrit viisas vahetada aga Austraalia online süsteemid pole kaugeltki nii tasemel nagu Eesti omad ja pika loo lõpuks ei saanud ma viisasse kehtiva passi numbrit pandud.
_______
Sealt see siis kõik algas - Tallinna lennujaamas. Lisaks sellele, et pidin ütlema head aega pooleks aastaks oma maailma armsamal peikale, pidin juba Tallinna lennujaamas selgitama oma passi jura. Mul oli kaasas kaks passi - üks mis ametlikult kehtib ja teine mis on riigi poolt kuulutatud varastatuks aga mis on seotud minu Austraalia viisaga.
Lõpuks sain asja ära seletatud ja kõik boarding pass'id kätte.
Sellele järges väike ümberpakkimine mille käigus pidin oma longboardi teipima oma äraantava kohvri külge. Tallinna lennujaam on nimelt üks väheseid lennujaamasid maailmas mis ei luba võtta rula/longboardi lennukisse kaasa käsipagasina. Veidi pabinas olin kui seda longboardi sinna kohvri külge õhukese Finari teibiga kinnitasin aga see oli ainuke variant kui oleks saanud seda kaasa võtta ja arvasin et see on väärt seda riski.
___________
Lend Helsinki hilines umbes 40 minutit kuna ilm oli täiesti hall ja täis udune. Lõpuks tõusis lennuk õhku ja mulle meenus jälle põhjus miks mulle meeldib väljend
ülalpool pilvi paistab alati päike
___________
___________
Helsinkis pidin üsna tatsal sammul Tokyo lennule ruttama, kuna eelmine lend oli mõnusalt hilinenud. Läksin siis ilusti oma passiga Euroopa Liidu liikmesriikidele ketivasse automaat passikontrolli aga andsin masinale oma vana passi, millega oli viisa seotud aga mis oli Eestis varastatuks kuulutatud. Mõtlesin tükk aega et miks nii kaua aega läheb kuni lõpuks tuli minu juurde piirivalve töötaja ja viis mind tagaruumidesse. Selgitasin siis tükk aega juhtunut ja et mul on kindlasti vana passi vaja kuna mul Austraaliasse jõudes on vaja seda viisa tõestamiseks näidata. Tükk aega nad käisid edasi-tagasi ringi ja uurisid ikka mis toimub kuniks lõpuks öelda et saan vana passi tagasi aga on suur võimalus et ma ei saa Austraaliasse sisse ja mind saadetakse sinna jõudes tagasi.
Seda oli küll tore kuulda enne kahte kümne tunnist lendu
___________
____
Olen alati arvanud et miski pole parem kui üks hea lennujaama vetsu selfie
____
_____
Miski ega keegi ei saa mu südant võita kergemini kui jäätist pakkudes. Seda arvesse võttes kuulub osake minu südamest igaveseks Finnairile
_____
_____
Tokyosse jõudsime ka natuke hiljem kui oleks pidanud, osad lennukis olid juba kergelt paanikas kas jõuavad jätkulennule. Ma lebolt ootasin et kõik teised ees läheksid kuna mul aega oli normaalselt.
Astun siis lennukist välja ja näen et üks armas väike jaapani naine ootab minu nimesildiga.
Läksin siis küsisin mis värk on ja ta ütles et ma pean nüüd jooksma kuna buss läheb kolme minuti pärast. Äärmiselt normaalne oli peale kümne tunnist istumist kohe mööda lennujaama spurti teha. Naine pakkus et võtab mu käsipagasi, mis oli ikka tubli 12 kilo, ise oli ta ilmselt umbes sama raske.
Jooksime turboga kuskile kohta kus pidi varsti buss tulema.
Sain siis omadega bussi peale, ise olin sellises padjakas et polnud kindel kus ja mida ma parasjagu teengi siin bussis.
Jõudsin lõpuks kuskile terminali mis ilmselt pidi olema minu Tokyo lennu oma. Uksest sisse astudes oleks ma nagu inimtühjas suures hoones, pikalt uurides leidsin lõpuks ikkagi oma värava üless.
Tokyo vets oli äärmiselt uhke. Nalja pärast ma lihtsalt pidin prill-laual seda muusika nuppu näppima. See pani käima vee laskmise hääle, kui pikast lennust on pissimisega probleem siis vetsu vee laskmise hääl ilmselt aitab hädalisi.
____
_____
Enne Tokyo lendu pidin ka pikalt oma passide kohta seletama kuna ma polnud kindel kumba ma peaks neile andma, kas seda millega on viisa seotud ja samas on see rahvusvaheliselt varastatuks kuulutatud või siis kehtiv pass kus ei ole viisat.
Lõpuks pika jamamise peale sain uue pardakaardi kätte ja mõne aja pärast istusin juba lennukis et seal veeta üks kena kümme tundi sõitu.
_____
________
LÕPUKS
_______
Lõpuks jõudsin Melbourne kohale. Aga nüüd tuli hirmus osa - kas mind lastakse riiki sisse? Kas suudan neile ära seletada oma viisa jama või saab minu poole aastane seiklus otsa enne kui see alatagi jõuab?
_______
Astusin siis lennukist välja ... kaks passi olid käes.
Piiril ei olnud suur järjekord, see läks isegi kahtlaselt kiiresti. Jõudis kätte minu kord ...
Andsin oma passi ja ütlesin viisakalt tere, hääl oli mul nagu oleks 10 aastat järjest suitsetanud kuna suutsin just enne reisi tugevalt külmetada ennast.
_____
JA SIIS
_____
Ja siis ütles piiritöötaja mulle tere ja Welcome to Australia
Ehk siis teda absoluutselt ei kottinud. Ma vist andsin talle oma kehtiva passi kus ei olnud viisat sees ega mis polnud viisaga üldse seotud.
Aga noh, good for me.
Sain riiki sisse ja elu oli ilus.
Ülikooli poolt oli mulle transport järgi saadetud mis viis mind otse ühe imearmsa pere ukse taga, kes mind oli väga lühikese etteteatamisega nõus esimesed ööd majutama.
Siinkohal suur suur aitäh Kaunale, ilma kelleta ma ei kujuta ette mida ma oleks teinud! Suur suur atäh sulle veelkord armas!
____________
Rula oli ka täitsa alles veel, seda oli veel pool tee peal teibitud ja see teip oli ka kohe rebenemas kui ma kohvri lõpuks kätte sai. Ime kombel jõudis see sihtkohta minuga samal ajal
____________
__________________ - - ____________________
Aaa jaa, mida ma siin õieti teen?
Tulin siia kooli kaudu vahetusõpilaseks üheks semestriks.
