Vahepeal tuli blogis paus sisse kuna keset Indoneesia riisipõlde ei olegi vahel nii hea nett kui võiks tahta aga õnneks saab alati jätkata sealt, kus pooleli jäin.
Peale KUTA's veedetud nelja ööd pakkisime oma asjad kokku ja liikusime edasi UBUD'i, mis on väike linn keset Bali riisipõlde. Kui Kuta' on rohkem pidude ja kära linn, siis Ubud'i kohta võiks öelda, et see on rohkem vaimsele poolele keskendunud inimeste kokkusaamise koht. Meie autojuht rääkis, et Ubud'i tulevad paljud Eurooplased yoga't ja mediteerimist õppima. Ubud'is ringi käiies võis leida palju kunstigaleriisid, paljud maalid olid isegi väga ilusad.
Üliselt on Bali'l üldse väga palju ilusaid asju. Kui tavaliselt soojamaareisil poodides ringi vaadata siis enda koju reaalselt tahaks sealt ehk 5% asju samas kui Balil ringi vaadata tahaks koju viia umbes 90% asjadest. Siin on väga levinud imeilusad puidust mööblid ja lillerohke geraamika.
Esimese Ubudi päeva õhtul läksime põhitänavale jalutama. Olin eelnevalt autojuhilt kuulnud, et on võimalus ronida vulkaani otsa, mida teisel päeval kaugelt nägime ja minus tekkis koheselt suur huvi. Mulle üldiselt meeldib absoluutselt kõik, mis paneb vere keema ja adrenaliini vohama. Kohati võib öelda, et kõik, mis on hulljulge, on minu teema. Mulle meeldib katsetada erinevaid piire. Samas on asju, mida ma kindlasti ei teeks elus näiteks Mount Everesti otsa ronimine ... nii paljud on surma saanud sel teekonnal. Üldse asjad, millede puhul on suur surmamaik juures ... mulle ikka meeldib elada!
Aga jalutasime siis tänaval ringi ja leidsime kohta, kus müüdi reise vulkaani otsa koos giidiga. Pikka mõtlemist ei olnud. Tegelikult üldse mõttetegevus mul vist sellel hetkel ei toiminud väga kuna kui nüüd tagasi mõelda, siis fraas : "vulkaani otsa ronimine" sisaldab endas juba meeletult higi vaeva ja pisaraid aga ei, sel hetkel tundus lihtsalt elu väga põnev.
Järgmisel päeval oli äratus kell 1:30 hommikul, jah, hommikul. See on siis tund ja pool peale südaööd. Kell kaks oli autojuht hotelli juures ja algaski üks unine teekord vulkaani poole. Umbes kella kolmest jõudsime kohale, mitte vulkaani otsa otse loomulikult, vaid ikka vulkaani lähedale. Õues oli kottpime ja taevas säras unustamatu tähistaevas. Meile anti kätte väga nõrgad taskulambid ja oli minek. Giid oli meil kolme peale, kes juhatas meile teed ja vaatas, et me kuskile maha ei jääks. Inimesi oli peale meie veel, väga palju veel. Teekond oli raske, kohe kirjeldamatult raske. Võin käsi südamel öelda, et mul pole elusees niipalju higi voolanud. Poole tee peal panin kaks korda ropsi. Jõin vist alguses liiga palju vett ja raske kaljuronimine ja kiire tempo ei toiminud väga ära. Pean ennast muidu väga tubliks inimeseks aga olen aus, terve selle kahe tunni jooksul, kui ülesse ronisime, oli minu peas vaid üks sõna ja see hakkas F tähega ja ei oma rahva seas just väga head tähendust, just nii raske oli see teekond.
Rääkides higist, tegin omale varahommikul hotellis muidugi kauni meigi ja lillesoengu, et vulkaani otsas imelises päikesetõusus saaks häid reidikaid teha aga kus sa sellega, juuksed olid esimese viieteist minutiga nagu vihma käest tulnud ja meik oli sama kiiresti higiga minema puhutud.
Mitu korda käis ikka pest mõte läbi et nüüd aitab, enam ei jõua, see on puhas lollus, aga miski siiski sundis enda sees edasi minema, mina ei tea kust see tahtejõud veel tuli aga kaks tundi hiljem, pool tundi enne päikesetõusu jõudimegi vulkaani otsa. Oiii, oli see alles üks hea tunne, need viimased sammud üless mäge ja oled kohal, kirjeldamatu!
Usun, et pildid räägivad enda eest.
Tagasi alla minek oli aluses kerge, kuid lõpuks muutus ka see raskeks, eriti veel kui magatud oli täpselt pool tundi ja seljataga oli pimeduses vulkaani otsa ronimine.
Võib julgelt öelda, et sellel päeval ma enam midagi produktiivset ei teinud. Jõudsime tagasi hotelli, näksisin veidi hommikusööki ja kohe magama. Mitte päikese kätte, et saaks siis juba pruuniks ka samal ajal ... ei, ikka konditsioneeriga tuppa, et võimalikult hea uni tuleks.
Kolmas Ubud'i päev möödus päevitades ja linnas jalutades, mõnus aeg oli.
Bali, thank you for being so dreamy!
All the best,
Anete
After four nights in Kuta we packed our things and moved to Ubud, which is a small village in the middle of the rice fields in Bali. When Kuta is the place for partying then Ubud is the place for yoga and more spiritual things. There are much more art galleries in Ubud and the atmosphere is just more peaceful.
While walking on the streets of Ubud we noticed a small company selling tours to the top of the volcano. Couldn't let the opportunity miss us so next morning 1:30 the alarm clock started ringing and it was time to wake up. I, obviously, made myself a pretty make.up and fixed my hair so I could take pretty selfies on top of the volcano but the journey was much-much-much more harder than I ever could imagion. I mean , IT WAS HARD! Real real hard. I threw up two times during the way up and the way we were all sweating, I have never ever seen something like this in my whole life, it was insane. The journey all together was about 2 hours of climbing.
Finally, three more steps .... I did it! It really is the hardest thing I have ever done in my whole life! But while we were already in the top ... the view ... wow!
Watching sunrise from the top of a volcano, not my everyday morning!
Bali, thank you for being so dreamy!
All the best,
Anete
